Mrt blog

Täna käisime Kmriga Tallinnas kinos. Ja väikeseks traditsiooniks on saanud peale filmi vaatamist burksi sööma minna. Viru keskuse Hesburgerisse. Tellisime oma eined ära ja hakkasime sööma. Kui Kmr burgerit sööb, siis on tal muidugi kõik kohad kastet täis. Nii et sellest ühest salvrätikust igatahes ei aidanud kuidagi. Tõusin ja läksin siis juurde tooma. Ja polnud kusagilt tuua. Tavaliselt on iga nurga peal olnud karp, kust saab salvrätikuid võtta. Nüüd ei olnud enam ühtegi järgi. Küsisin siis viimases hädas klienditeenindaja käest ja ta ulatas mulle leti tagant ühe peotäie. Vot nii on lood.

Eile juhtus 2 tähelepanuväärset asja.

1. Läksin Tallinna EFR kursusele ja enne seda oli veitsa vaba aega üle. Läksime siis Ulliga burksi sööma. Koos burksiga sõin ära pool hammast enda ülemisest lõualuust nii, et ise ei saanud alguses arugi. Mõtlesin alguses, et midagi on hamba vahele kinni jäänud, aga tuli välja, et hoopis pool hammast läinud.

2. Tulin siis kuskil kella 11 paiku õhtul kodu poole ja kui olin jõudnud Raplasse Viljandi maanteele, pidas mind kinni politsei. Sõitis taha ja vilgutas vilkureid ja puha. Olin sõitnud asulas 58km/h. Pandi puhuma ja küsiti, et kui palju on max lubatud sõidukiirus asulas. Mina muidugi teadsin vastust, et 50km/h. Aga miks sa siis sõitsid 58ga? Pealegi veel vahetult peale ristmikku? Palju siis veel oleks kiirus olnud, kui oleksime su sirge lõpus kätte saanud? Eeee… mmmm… Ega mul ei olnud midagi mõistliku neile öelda. Olin lihtsalt kurva näoga ja ootasin, et nüüd teevad trahvi ka. Selgitati, et selle eest peaks saama 1,8k trahvi. Õnneks anti dokumendid tagasi ja seekord trahvi ei tehtud. Huh. Muide, väga meeldivad politseinikud olid. Nende kohta pole mul ühtegi paha sõna öelda. No eriti, kui raha ka ei võetud ju .

Igatahes. Sellist politseid ma tahtsingi. Et tuletab meelde, kui midagi pahasti tegid. Ja kui midagi väga pahasti või väga tihti ei ole teinud, siis kohe virutama ei kuku . No arvake ära, kes nüüd vähemalt mõnda aega kiirust jälgib korralikult…

Mul on nüüd oma isiklik auto. Eelmine pühapäeval läks maha viimane liisingumakse. Sel nädalal sain kätte liisingust saadetud paberid ja käisin ARKis autot oma nimele ümber vormistamas. Pärast sai veel igasugused kindlustused ja värgid ümber tehtud. Ja nüüd ongi mul oma auto…

Õnnesoovid minule.

Mul oli täna täielik mäluauk. Klient tõi arvuti remonti ja ma vormistasin sellele remonditalongi. Küsisin siis telefoninumbrit ja klient vastab et ma juba olevat küsinud. Et ta just ütles. Ma jäin talle lolli näoga otsa vahtima. Lõpuks tuli välja, et ma olingi selle juba talongile ka kirjutanud. Aga mul ei olnud isegi sellist tunnet mitte, et ma olen juba numbrit küsinud…

Vanaks hakkan vist jääma .

Raamatuid lugeda mulle meeldib…

Viimasel ajal on olnud ebameeldivalt palju järgnevaid raamatuid, millele ei ole järge veel kirjutatud või ei ole tõlgitud…

Troonide mäng, Eragon, Tumeda torni lood jne.

Kuna Stephen Kingi Tumeda torni lugudega on nii, et tõlgitud on neid 7st raamatust 4, aga lugu ise läks jube põnevaks, siis ostsin viimased kolm osa ingliskeelsed. Ise veel natuke kahtlesin, kas suudan neid sellisel kujul lugeda. Aga no problemo. Saab hakkama küll. 5. osa juba läbi ja 6. käsil. Ei kahetse, et ostsin. Liiatigi olid inglisekeelsed osad 3 korda odavamad, kui eestikeelsed… Ja eks tuleb võõrkeeles lugemine natuke kasuks kah.

Täna hommikul jooksmas nägin eemalt kahte suurt kulli. No nii suured, et kotkad lausa. Natukene hiljem nägin ka seda, mida nad seal toimetanud olid. 1 jänes oli tee ääres katki tehtud. Kõnnitee ääres. Ja selgelt oli näha see ka, kuidas veretäpid hakkasid jupp maad eemalt jäljerea peal pihta ja lõppesid siis katkise jänesega. Kõnnitee kõrval on õunaaed. Eks see jänes seal maiustamas käis ja metsa enam ei jõudnud…

Kuna jooksmise juures on üks ebameeldivamaid asju minu jaoks see, kui tossul pael lahti tuleb, siis tegin ükspäev väikest uurimistööd internetis. Et siis kuidas paelu niimodi siduda, et need jooksu ajal lahti ei tuleks. No ja pärast oleks ju vaja lahti ka saada…

Silma jäi selline sõlm.

Tundub hea ja tugev olema. Ja lahti tuleb ka pärast kenasti .

Ostsin mõnda aega tagasi laheda retseptiraamatu. Selles on hunnik retsepte, mis sisaldavad šokolaadi. Minu eriliseks lemmikuks on saanud kaerahelbe-rosinakook.

Retsept on küll valge šokolaadiga, aga kuna see mulle eriti ei istu, siis mina tegin tumedaga…

Mnjamm…

Täna hommikul kaalule ronides näitas see täpselt 10kg vähem, kui 20. oktoobril, mil otsustasin, et on aeg midagi ette võtta ja vähemalt 10kg enda kehakaalust kaotada.

Mida ma siis teinud olen…

1. Muutnud kõvasti oma toitumisharjumusi (söön korralikku toitu, vähem võileibu ja snäkke, praktiliselt loobunud kompvekkidest, jäätist olen söönud selle aja jooksul umbes 3 korda, kusjuures olen söönud igasuguseid koogikesi ja küpsetisi ja magustoitu ikka enam-vähem iga päev)

2. Teinud trenni - käin 4 või 5 korda nädalas jooksmas (kokku olen jooksnud selle aja jooksul umbes 370km), vahest ujumas, nüüd peale jõule lisaks mängin Wiiga …

Mmm..

Rohkem nagu ei olegi…

Alguses kukkus kehakaal ikka mühinal, viimasel ajal väga vaikselt - no jõulud ja värgid. Eks viimasel ajal tegelikult söögiga veitsa lõdvemalt võtnud ka.

Inimesed hakkasid märkama, et olen kõhnemaks jäänud siis, kui olin maha võtnud umbes 6 kg. 4-5 korda nädalas ikka tehakse märkus, et kõhnemaks olen jäänud

Plaan on igatahes jätkata valitud kurssi ja vaadata, kaua vastu peab

P.S. Tartu maratonile registreerisin ka ennast juba ära

Kui on mingi nõme töö, mida ma teha ei tahaks, siis on üks neist kindlasti mingi ajalehtede-, ajakirjade- või mingi telefonikataloogireklaamide müügiagent. Ma ikka mõtlen vahest, et jubedalt närvidele käivad need telefonikõned. Samas nagu tunnen kaasa ka nendele inimestele seal telefonitoru teises otsas. Mõned jälle on sellised juhmakad. Ei saa nagu aru, et ei tähendabki EI. Kui ei taha, siis ei taha. No on neid ka, kes on arusaajamad ja su soove aktsepteerivad. Aga neid on nagu vähem minu meelest. Eks need teevad ilmselt mingit teist tööd. Ma arvan, et see oleks psühholoogiatudengile paras töö .