Mrt blog

Laupäeval käisime kambaga Sankt Peterburis barokambris. Üritust korraldas Maremark ja eesmärk oli testida enda lämmastikunarkoosi taluvust. Kokku läks ennast uurima 9 inimest ja üks oli veel lihtsalt kaasas. Tallinnast panime minema kell 15.00 kahe autoga, milles kokku 8 inimest ja 2 tulid veel soome kaudu oma autoga.

Ei hakka praegu pikemalt kirjutama venivast piiriületusest, kehvast teest ja seiklemisest, mis kulus enne gostinnitsasse jõudmist, sest jutt läheks kole pikaks. Magama sai lpõuks umbes kell 2 öösel ja kuigi magasin väga kehvasti, oli hommikul suht värske tunne.

Hommikul kell 8 paiku läksime sõime ühes söögikohas paar pirukat ja kell 9 olime juba Peterburi sõjameditsiini akadeemias.

Seal alustati kõigepealt lühikese teoorialoenguga ja jätkati mitmesuguste testidega. Süsteem on siis selline, et kõigepealt teed mingeid ülesandeid, mille järgi saadakse mingi pilt inimese mõtlemise, koordinatsiooni, mälu jne kohta ja siis samu teste barokambris tehes saavad nad välja selgitada, kui tugevalt lämmastikunarkoos sind mõjutab.

Teste oli kolm. Esimene on selline, kus on A4 leht täis rõngaid, milles on kuskil ava sees, umbes nagu silmaarsti juures oleme näinud. Need rõngad on umbes 6mm läbimõõduga ja avad on erinevates suundades. Nüüd öeldakse sulle, et millises suunas olevate avadega rõngad tuleb läbi kriipsutada. Meil oli näiteks kella 9 ja kella 5 suunas. Pead läbi kriipsutama nii palju kui jõuad 3 minuti jooksul. Kui öeldakse stop, siis tuleb lisaks ära märkida, kus maal omadega olid. Kui tõmbasid vale rõnga läbi, oli viga ja kui jätsid mõne vahele, oli samuti viga.

Teine test koosneb kahest ruudustikust, mis koosnevad 25st ruudust. Esimeses ruudustikus on suvalises järjekorras numbrid, mis on valitud vahemikust 1-99. Kahe minuti jooksul tuleb võtta sellest ruudustikust numbrid ja siis vastavalt arstionude käsule panna nad teise ruudustikku kas siis kasvavas või kahanevas järjekorras.

Kolmas test on peast arvutamise ülesanne. Paberil on näiteks tehe 8+17= ja nüüd tuleb kõigepealt teha see liitmistehe ja siis hakata vastusele järjest liitma tehtes olevat teist numbrit. Ehk siis tuleb rida: 8+17=25, 42, 59, 76 jne. Nii palju kui jõuad mingi aja jooksul. (ei mäleta, äkki oli ka mingi 2 minuti jooksul).

Peale testide tegemist klassiruumis, tehti veel väike meditsiiniline kontroll (igast reaktsioonid, vererõhud, pulsid, kardiogrammid jne).

Eelnevalt oli meid jaotatud kolmestesse gruppidesse, millest siis igas grupis vähemalt 1 inimene rääkis hästi vene keelt. Meie olime teises grupis, nii et me läksime kambrisse ka teistena. Kambritesse mindi nendesamade kolmeste gruppide kaupa. Enne kui meie oma barokambrisse ronisime, oli esimene grupp juba kambris ja tegi oma teste. Lahe ja naljakas oli neid vaadata läbi pisikese aknakese seal teste lahendamas ja itsitamas.

Barokambrid olid ehitatud umbes 1980ndadte alguses, kõik majandamine käis käsitsi ja aega mõõdeti väikese budilnikuga.

Ronisime siis oma kambrisse, testid, 1,5l tühi mineraalveepudel ja meie sukeldumiskompuutrid väikestes veenõudes kaasa, uks kinni ja alla. Hoolimata kuskil 1,5 nädala vanusest kergest külmetusest, sain tasakaalustamisega ka väga kenasti hakkama. Viidi meid siis 70m sügavusele ja hingasime kogu aeg tavalist õhku. Minek võttis aega umbes 6 minutit. Hääled hakkasid peenikeseks minema juba 18m peal ja pilv peas hakkas tekkima umbes 40m peal. 70m peal sõitis katus ikka päris korralikult. Mõistus oli enda meelest üsna OK, sai ikka kenasti aru mis toimub, mis tegema peab jne. Aga sain ka ise aru, et keskendumine ja tähelepanuvõime oli ikka päris korralikult häiritud. Suhtlemine väljaspool kambrit olevate inimestega käis mingi krapi kaudu, kuigi tegelikult oli ka ilma selleta üsna võimalik läbi seina rääkida.

Anti käsk testide kallale asuda. Aega anti jälle sama palju kui enne klassis. Ringikestega ülesandes sain ringikesi vist isegi rohkem märgitud kui enne klassis ja pärast ei olnud näha ka väga erilisi möödalaskmisi. Kui numbrite järjestamisega sain klassis kõik numbrid ritta ja ühtegi ei jäänud puudu, ega üle, siis selles harjutuses olid mul kaotused käige suuremad. Kui jõudsin enda arust viimase numbrini, siis oli alumisest ruudustikust veel puudu kokku 7 numbrit ja hilisemal vaatlusel selgus ka, et olin 2l numbril järjekorra ära vahetanud. Arvutusülesandes tuli rivi umbes sama pikk kui klassis, aga sisse oli lipsanud mõned arvutusvead.

Ehk siis minu puhul vähemalt oli selline lugu, et ülesannete tegemise ajal sain ma ise ka aru, et keskendumise ja tähelpanuvõimega on pahasti ja see oli ka pärast ise teste üle vaadates näha. Ametlikud järeldused ja testide tulemused peaksime kätte saama umbes nädala-paari pärast.

Natuke lõbusamat poolt ka. Kuna lämmastikunarkoosi seostatakse enamasti eufooriatundega, siis saime seda ka omal nahal korralikult tunda. Esiteks muidugi see, et hääled lähevad täiega veidraks, täpselt nagu siis, kui heeliumit hingata ja siis rääkida. See ajab ilma narkoositagi naerma, aga kui veel “pilves” oled, siis seda enam. Üritasime siiski ennast kontrollida, aga ega see ka 100% ei õnnestunud. Ühel sukeldujal meie grupist lakkas pastakas teise tesit ajal töötamast ja see põhjustas muidugi meil palju lõbusust, kui ta seda seal kirus ja sellega vehkis. Teine mees meil oli ka muidugi tore, pakkus talle, et oota ma teen endal pool testi ära ja siis teed sa minu pastakaga omal pool testi. Siis oli veel kõigil rõõmu kui palju, kui ma avastasin teises testis, et ülevalt ruudustikust said numbrid otsa ja alumises veel 7 puudu ja kirusin, et see test läks küll täiest p….e.

Naljakas situatsioon oli ka selle eelpoolmainitud 1,5l pudeliga. See oli meil kaasas, et vaadata, kuidas rõhk selle kokku surub, kui pudelil on kork peal. Kuna 70m sügavusel on rõhk 8 korda suurem, kui pinnal, siis oli pudelist järgi õhuke liistakas. Muidugi oli kuju säilitanud selle kork ja mingil määral põhi. Igatahes oli sellega selline lugu, et vahtisime seda pudeli kokkutõmbumist, kuni jõudsime põhja, siis panin pudeli käest ära ja võtsime testid käsile. Kui testid olid tehtud ja meid hakkati üles tooma, siis tahtsime vaadata, et mis siis pudeliga toimub. Hakkame siis pudelit otsima, ja selgus, et pudel on kadunud. Muidugi ei mäletanud keegi, kuhu ma selle panis, sest kõik olid siis juba korralikult pilves. Otsisime seda täielikus hämmingus tükk aega. No kuhu ikka saab see siis kaduda väikeses metallist torukeses, mida nimetatakse barokambriks? Lõpuks tuli välja, et see oli sattunud testide vahele. Pudel oli nii õhuke ja selle väikese lauakese peal, mis seal kambris oli, olid ka hapnikumaskid, nende otsa olin pannud pudeli ja selle peale testid. Aga pudel oli nii õhuke, et ei paistnud lihtsalt sealt paberite vahelt välja.

Kui allaminek ja testide tegemine võttis kokku aega kuskil 15 minutit, siis ülestoomine koos peatustega võttis aega kokku 136 minutit. Temperatuuride muutus viimise ja toomisega ei olnud nii suur, kui ma ootasin ja külmetada õnneks ei saanud. Mina igatahes võin kinnitada, et selliselt sügavuselt sellise narkoosilaksuga tulles ei kao lämmastikunarkoos midagi nii ruttu ära. Minul oli igatahes veel 15 meetri peal tunda, et olemine ei ole ikka veel päris see ja et kerge hõljum on veel peas.

Peale kambrist välja tulemist tehti uuesti veel meditsiiniline kontroll, lisaks veel kontrolliti, et veres ülemäära lämmastikumullikesi ei oleks ja oligi laialiminek.

Käisime veel pelmeene söömas ja ühes kaubanduskeskuses koju mõningast nänni ostmas ja kimasime kodu poole. Piiriületus võttis seekord aeg 3tundi, ilm oli sõiduks ka veel väga kehva ja koju jõudsin lõpuks kell pool 4 öösel.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et väga, väga lahe kogemus oli. Sankt Peterburg on küll liiga suur ja kohutava liiklusega (öösel kell 1 on seal liiklus samasugune, kui Tallinnas tööpäeval), ag aga kõik vene inimesed peale tollitöötajate, kellega kokku puutusime, olid väga sõbralikud ja mõnusad. Eriti sukeldumisinstruktor Igor, kes oli meie kontaktisik kohapeal. Muidugi arstid, kes uuringuid läbi viisid olid samuti väga muhedad, vastutulelikud ja üldse jätsid väga hea mulje. Soovitan kindlasti kõigil võimaluse korral sellisest üritusest osa võtta ja kindlasti kaalus see kuhjaga üles piiril ootamised, magamata ööd ja pahurad tollitöötajad.

Tänud kõigile, kes viitsisid asja organiseerida ja kelle tõttu selline asi üldse võimalikuks sai!

P.S. Kuigi pilt lubati kohapeal teha, siis internetti neid riputada ei lubatud. Nii, et kui keegi peaks juhtumisi neid näha tahtma, siis peaks minu juurest läbi tulema.

Kuigi seda lugu on juba vähemalt kahes blogis kirjutatud (Dilli blogi ja Ülle blogi), pean kirja panema ka oma versiooni minu ilmselt kõige ekstreemsemast sukeldumisest .

Ükspäev tuli meile poodi üks kurva näoga kalamees. Hakkab rääkima, et ei tea, mis see talvel sukeldumine ikka suvisest sukeldumisest väga erineb. Ta nimelt kaotas merel õngitsedes oma kullassepa tehtud kalli käsitöölandi ära. Olevat neid kunagi kolm tükki lasknud teha, aga toimis hästi ainult üks. Ja see nüüd kukkus lihtsalt jääauku kuna tamiil läks katki. Ta ise ikka aeg-ajalt käivat suvel sukeldumas ja varustuski olevat oemas. Läheks ja tooks selle landi ise ära - mis seal ikka nii väga.

Ma siis ikka uurisin, et kas kursustel käinud ja mis kogemus on jne. Laitsin tal selle idee lõpuks maha, sest paistis, et hästi tal see ei lõppeks - alates sellest, et pole korralikku ülikonda, regu jne. Leppisime siis kokku, et ta maksab meile sõidukulud kinni ja teeb augu ette - siis võiksime ise kohale minna ja vaadata, kas selle superlandi äkki üles leiame.

Kutsusin Dilli ka kampa ja leppisime kokku, et reede õhtul läheme otsima.

Reedel oli muidugi ilm suht nigel - tuiskas ja sadas lund. Vahepeal oli juba tunne, et tuleb vist üritus sellel päeval katki jätta ja mõni teine kord proovida. Kuna aga kalamees oli Pärnus ja väitis, et seal on ilm ilus ja õhtupoole läks ilm ka selgemaks ja tuisk jäi vähemaks, otsustasime ikka minna ja vaadata, kas asjast saab asja. Ja plaan oli selline, et kui ka ei saa sukelduma, siis Pärnusse Dilli lemmikusse pizzakohta pizzat sööma saame ikka minna.

Koht ise oli Tõstamaal ja olevat vaja kokku umbes kilomeetri jagu enne kõndida, enne kui augu juurde jõuab. Kutsusin ka ühe meie sukelduja ka kaasa köit hoidma - see lubas ka alguses tulla, aga tuli välja, et ta oli unustanud ära, et samal päeval on ta naise sünnipäev, siis arusaadavatel põhjustel ei saanud ta kaasa tulla . Tuli hoopis Ülle. Panime poe varem kinni, võtsime Dilli märjamaalt peale ja kimasime Tõstamaa poole. Poole tee peal kalamees helistas, et auk on ka valmis.

Pimeda hakul jõudsime Värati sadamasse, kus meid ootasid ees kolm kalameest. Väga abivalmis kalamehed . Üks võttis minu vesti, teine Dilli vesti ja kolmas kelguga muu kola (meeste õnneks olid meil kaasas 6L 300bar balloonis). Panime Dilliga ülikonnad juba auto juures selga. Alguses jäid meile tassida ainult lestad, aga kuna lumi oli ikka suht paks ja kelgumehel oli püris raske, siis võtsin kelgust ühe raskusvöö enda kätte ja viskasin endal üle õla. Üks mees pani pikalt ees minema je meie sumasime tasakesi järele. Lumi oli kohati isegi põlvini, aga kuna meie ees tegid juba kolm meest rada ette, siis polnud väga hullu. Esimene mees lõks vist lõhna järgi, sest väljas oli juba päris pime ja lampi ja GPSi tal igatahes kaasas ei olnud. Kui olime juba jupp aega kõmpinud, siis jäi esimene mees seisma ja hüüdis, et kaotas raja ära. Otsisime seda auku siis tükk aega, läksin ka oma lambiga ette, et oleks vähe lihtsam. Kui seal siis niimoodi otsisme, tundus asi üsna lootusetu olevat ja tuju hakkas kergelt langema. Lõpuks leiti auk üles ja tuli välja, et Ülle ja Dill olid praktiliselt selle augu kõrval olnud .

Edasi hakkas asi juba libedamalt minema. Köis paika, vilkur vette, kola selga ja ise ka vette. Siis hakkas asi huvitavamaks minema. Vesti inflaator oli ära jäätunud, nii, et kumbki nupp ei töödanud. Kuna mul oli vestis õhku piisavalt, siis oletasin, et ehk sulab inflaator vees üles. Mask sai märjaks ja läks täiega jäässe, nii, et midagi välja ei näinud. Kuna niikuinii oli plaan vees mask ära puhastada ja sügavus oli selle koha peal 4 meetrit, siis ei muretsenud ka selle pärast eriti. Hoidsin Dilliga kokku ja plaanisin koos temaga laskuda. Pärast tuli välja, et tema mask oli täpselt sama pime nagu mul ja tema hoidis minu ligi, et minuga koos laskuda. Igatahes laskusime siis koos põhja ja puhastasime maskid ära. Vesi oli päris selge ja põhi oli selline liivane, karpidega kaetud ja üksikute kivikestega.

Siis hakkas minu regu voolama. Alguses tundus, et pole väga suurt probleemi jas las ta tühi voolab, kuna ei olnud plaanis ka väga kaua seal all otsida. A siis hakkas see ikkagi kergelt pinda käima. Võtsin Dilli varuotsa ja näitasin talle, et mul regu voolab. Ta keeras siis mul kenasti ballooni kinni ja lasime siis regul sulada natuke. Ise otsisime vaikselt edasi. Lõpuks sulas regu lahti uuesti ja sain enda regu jälle tagasi. Natuke aega saime otsida, kui regu jälle ära külmus. Olin siis jälle natuke Dilli varuregu otsas ja sulatasime minu regu. Dill leidis vahepeal põhjast mingi kõvera roostes naela. Kuna see ei tundunud väga hõbedast landi moodi olevat, siis otsisime edasi. Sain lõpuks jälle oma regu suhu ja kulgesime vaikselt põhjas ringi. Nägime mitut emakala ja merikilke ka paar tükki. Vaikselt hakkas mulle tunduma, et ega me seda lanti vist üles ei leia. Kui äkki Dill põhjast midagi kobas ja tõstis käe üles koos landiga. Oli teine juba liiva alla mattunud ja paistis sellest ainult konks. Olime ilgelt rahul, surusime käppa ja patsutasime õlale ja tulime välja. Mina olin veel vee all otsapidi, kui Dill landi veest välja tõstis, nii et ma kalamehe nägu ei näinud. Kahjuks. See olevat olnud omaette vaatamisväärsus. Pärast Ülle rääkis, et mees olla seletanud, et tegelikult ei looda ta enam seda lanti näha ja on selle juba mõtetes maha kandnud. No igatahes sai ta selle kätte ja ilmselt sellega talvel enam kalale ei lähe. Vesti inflaator ei olnud siiski üles sulanud, aga polnud ka väga probleemi. Ronisime veest välja, vestid enda seljast maha ja kalameestele selga. Muu kola kokku ja sadama poole tagasi. Ülikonnad jätsime selga, mina jätsin kindad ka kätte ja alguses mõtlesin, et jätan kapuutsi ka pähe. Kui olime natuke aega kõndinud, tundus ikkagi, et pea hakkab varsti külmetama. Aga kuna kapuuts oli juba parajalt jääs, siis ei saanud seda ise enam kätte . Mehed tõmbasid mul kapuutsi peast ja Ülle tõmbas mulle kohe mütsi pähe - sellise näoauguga pika kaelusega mütsi. Väga mõnus. Seekord olin ma enda vöö peale jätnud ja Dilli vöö oli ka üle õla, nii et kelgumehel oli jääle veitsa kergem . Tuju oli hea ja energiat oli ka veel parasjagu alles.

Ülikonnad külmusid raudrüüdeks ja irvitasime seal omaette, et kui pikali kukuks, siis enam püsti ei saaks. Ja et kui Dill mulle üritaks jalaga strateegilistesse piirkondadesse virutada, siis esiteks ei tõuseks ta jalg piisavalt kõrgele ja teiseks lööks ta heal juhul mu ülikonna veitsa mõlki, mis võiks võibolla kergelt ebamugavust põhjustada, aga kindlasti mitte olulisel määral. Vot sellised vallatud mõtted .

Imekombel saime varustuse üllatavalt lihtsalt seljast ära ja läksime rahulolevalt laiali. Meie tee viis meid veel Pärnusse pizzat sööma. Mis maitses peale seda üritust eriti hästi.

Sellise sukeldumiste juures saab selgeks see, kui olulised on igasugused lisajõud ja paariline. Kui ikka varustus tassitakse mingi 1,5km kaugel asuva augu servale, et sa saaksid sukelduda, on väga mõnus. Kui usaldad inimest, kes hoiab köit, tunned ennast jälle turvalisemalt. Ja muidugi kui sul on paariline, keda usaldad ja kes ei erutu liigselt väikestest asjadest ja kes oskab enda ja ka teiste probleemidega toime tulla, siis on ülikõva.

Mulle igatahes see üritus meeldis väga ja kindlasti saan sellest veel palju rääkida . Kuigi Dill oli sellel päeval selle ürituse edukuse suhtes üsna skeptiline, oli ka tema nägu pärast palju rõõmsam. Ja see oli tore.

Oli teada, et tuleb jääsukeldumine. Ja sukeldumiskoht on kaldast mingi kilomeeter. Ehk on vaja jää peal kõndida. Mul on jääsukeldumisel kõige suurem probleem olnud ikka varvaste külmetamine. Saapad ülikonna otsas on ju lihtsalt kummikud. Tald on suht õhuke ja kui jää peal tatsad, siis külm tuleb kenasti läbi saapa talla jala kõlge. On küll villased sokid jalas, aga sellest on vähe. Mitu paari sokke ka ei saa jalga panna - saapanumber nagu võimaldaks aga säärest on saabas täpselt nii kitsas, et üks paar pakse sokke on paras. Kõsisin Tiidu käest, et mis ideid temal selles suhtes oleks, ise olin mõelnud neopreenist tallad lõigata saabaste sisse. Tiit soovitas sedasama teha karvaga lambanahast. Et karv ülespoole ja peaks mõnna olema.

Käisin siis ükspäev kohalikus kaltsukas ja sain 20.- eest tüki lambanahka. Muidu olid korralikud nahad seal ikka 500.- tuuris, aga müüja koukis kuskilt riiuli alt mingi suht näraka naha välja. Mulle käis see küll ja ei olnud kahju seda katki lõigata. Tegin kenasti uued tallad saabaste sisse ja tundus mõnus.

Kuna need villased sokid, mida ma kasutan tavaliselt, ei ole ka päris õigest villasest l’ngast, otsustasin sokkide suhtes ka veel midagi ette võtta. Läksin spordipoodi ja küsisin, et millised on kõige soojemad sokid teil siin? Müüja võttis kohe kõhklemata ühe paari sokke letist - et need. Väitis, et kannatavad -30 kraadi. No mis nende sokkidega ikka sellise külma käes juhtuda saab . Igatahes, kuigi hind oli suht krõbe, ostsin need sokid ka ära.

Etteruttavalt võin öelda, et lahendus toimis väga hästi - arvan, et esimest korda ei saanud mu jalad jääsukeldumisel külmetada, kuigi oli enne ja pärast umbes 1,5km lumes sumpamist. Tagasi jalutades küll need uued super-hüper sokid tõmbasid talla alla natuke rulli, sest need on sellised kahekordsed, aga ei midagi hullu. Plaan on veel soetada sellised keemilised soojakotid, mis mudides hakkavad sooja andma, et oleks hea pärast märgade kinnaste äravõtmist käsi soojendada. Matkaspordi poes ükskord ma neid piilusin ja ei mäleta ka mis need maksid, aga olid korduvkasutatavad ja tundub ikkagi hea idee olevat.

Eile oli ju teatavasti sõbrapäev. Sain 2 ühesugust SMS-i sellise sisuga:

Täna on rahvusvaheline “ole pai arengupeetusega inimese vastu!” päev. Kui sul on mõni arengupeetusega sõber, mäleta teda sms-ga nii nagu mina just tegin, see teeb südame soojaks. Pole vahet, et sa lakud tänavaposte, seksid loomadega või niisama si..d püksi, jätka samas vaimus sõbrake, sa oled minu jaoks ERILINE.

Einoh, aitäh kallid sõbrad!

Ei tea, kas ma peaksin muretsema?

Varsti saab 15 aastat sellest, kui mind kutsuti ajalehte “Ühistöö” küljendajaks. Esimene tööpäev istusin seal küljendusarvuti taga ja nokkisin Pagemakerit, kui uksest astus juuste lehvides sisse ajalehe fotograaf. Ma vaatasin sealt arvuti tagant ja mõtlesin samal hetkel - sellist naist ma tahaks endale. Pool aastat hiljem elasime koos ja elame siiamaani .

Vahest saavad unistused tõelisuseks palju kiiremini, kui me oodata oskame…

Kui on pikalt väga külm olnud, siis tundub tänahommikune -14, et nagu hakkaks sulale kiskuma

Mis on sõna, mida mulle ei meeldi ja mida ma peaaegu mitte kunagi ei kasuta?

“Vihkama”.

Minu arust on see kuidagi väga lõplik ja kompromissitu sõna ja kuidagi valus ja kurb on kuulda, kui keegi seda kasutab.

Ainuke teema, mille puhul see sõna võiks minu puhul kõne alla tulla, on näpistamine. Seda, krt, ma ei salli kohe üldse.

Täna helistati ühest suuremast sukeldumisklubist. Et nägime telekast, et tegite ägeda kabeturniiri. Äkki saaks teilt kabelaudu ja nõu haud. Tahaks oma klubiliikmetele ka turniiri teha.

No mis saab meil selle vastu olla? Äkki saab siis isegi sinna mängima minna…

Pall veereb

Ma ei saa ikka mõnest asjast aru siin maailmas.

Tuleb kokku mingi punt ühiste huvidega inimesi. Teevad koos midagi uudset ja lõbusat. Kõik asjaosalised on rahul.

Ja siis on mingi tüüp inimesi, kes ei ole asjaga üldse seotud ja hakkavad lahmima. Kas inimestel on siis tõesti nii palju välja elamata pingeid, mida tuleb siis suvaliste inimeste najal välja elada?

Tahaks kohe küsida: “Mis sul viga on”.

Eile toimus siis lõpuks Eesti esimene allvekabeturniir. Toimus see Valtu Spordimajas ja kohal oli 20 mängijat. Registreerunuid oli tegelikult kokku 30 tuuris, aga kõik ei saanud kahjuks erinevatel põhjustel kohale tulla.

Kõva pabin oli sees, sest pole ju varem sellise ürituse korraldamisega kokku puutunud. Hommikul olin kell 4:30 üleval nagu mingine - lõpuks õnnestus veel tunnikeseks suigatada.

Eelmisel õhtul olime kõik varustuse, projektori, ekraani ja muud asjad kenasti paika tassinud, nii et hommikul oli vaja ainult kohale minna, kabelauad vee alla valmis panna ja viimased väikesed ettevalmistused teha.

Kui rahvas hakkas kohale tulema, siis hakkas ka pinge kergelt järele andma - enamus inimesi tuttavate nägudega ja kõik olid väga positiivselt meelestatud. Sukeldujad ju üldiselt teada positiivsete ja rõõmsate inimestena .

See, et kohaletulnuid oli vähem kui registreerunuid, oli isegi hea, sest nüüd jätkus meil laudu piisavalt, et ei pidanud mänguvoorusid kahes osas tegema. Ilmselt oleks siis asi natukene imelikuks läinud. Nüüd aga sujus asi väga kenasti, loositi paarid, anti igale paarile oma laud (litsentsiga sukeldujad sügavamas otsas, proovisukeldujad madalas otsas Ulli järelvalve all), vee alla, kümme minutit aega, vee peale, tulemused kirja, uued paarid ja nii kokku 7 korda. Vahepeal väike paus väikeses basseinis soojendamiseks ja muude vajaduste rahudamiseks .

Pilt: sukeldujad mängivad kabet.

Meeldis väga see, et kõik tulid lihtsalt meelt lahutama ja kõik olid rõõmsad. Üldiselt selgitati võitja omavahel sõbralikult välja, kohtuniku abi oli vaja ainult vähestel kordaldel ja kohtuniku otsust aktsepteeriti ilma vaidluseta . Enamasti jätkus ka 10minutilisest mänguajast kenasti.

Eesti esimese allveekabeturniiri tulemused on siin.

Eriti uhke olen muidugi Kmr-i saavutatud teise koha üle, mis oli meie jaoks suur üllatus .

Mõned väikesed asjad, millega peab järgmisel turniiril arvestama:

1. Mustad nupud ei taha mustade ruutude pealt eriti välja paista .See, et me seda varem ei märgnud, tulenes sellest, et esimene laud, mille tegime, oli markeriga värvitud ruutudega ja sellest tulenevalt paistsid ruudud osaliselt läbi. Kui aga eile hommikul meie uutele, kleepsudega tehtud laudadele hakkasin vee all nuppe peale laduma, oli juba näha, et väga hästi need nupud silma ei paista…

Pilt: kabelauad reas.

2. Mängijad peaksid kasutama pikkasid kalipsosid. Vees olemist on ikkagi piisavalt palju ja liigutamist samas vähe, nii et need, kes kasutasid lühikesi kalipsosid, olid ikka suht külmunud nägudega. Erandiks ehk Dill, kes oli üldse ujukate väel. Arusaamatu mees.

3. Omal peavad kuivad riided kaasas olema…

Pilt: vettelend.

Suured tänud abi eest Valtu Spordimajale eesotsas Kalju Kaldaga ja Puraviku Tuuleveski seppadele Harri Riimile ja Lauri Laiapeale!

Ja muidugi ka kõikidele teistele, kes aitasid ürituse ettevalmistamisel ja läbiviimisel!

Tõenäoliselt ei jäänud see turniir viimaseks .