Mrt blog

Viimati käisin avavees sukeldumas vist septembris. Jupp aega juba mõtlen, et see viga tuleks kuidagi parandada, aga aeg on kuidagi kadunud käest… Nüüd vahepeal siin külmetas kõvasti ja veekogudel kenasti kaaned peal. Täna siis läksime Rummu ja tegime ühe kaane sisse augu. Jää oli kuskil 20cm paks. Hea oli , et jõudsime varakult kohale, sest jää oli lumest puhas ja väga läbipaistev. Alguses oli ilma kalipsota natuke freaky jää peale minna, sest põhi paistis kuskil 3-4meetri peale kenasti ära nagu õhus oleks kõndinud . Sellel ajal, kui me auku jäässe tegime ja asju sättisime, hakkas vaikselt lund sadama. Oleks tunnike hiljem kohale jõudnud, ei oleks seda läbipaistvat jääd eriti nautida saanudki.

Vee alla saime kenasti. Mul muidugi läks mask enne jäässe, kui vee alla jõudsin. Mingi hetk hakkas see piiratud nähtavus pinda käima ja näitasin Ullile, et lasen maski vett täis, et jää ära sulaks. See näitab, et lollakas oled (3 kraadine vesi vastu nägemist ei ole väga mõnus). Ma siis näitasin, et aga ma natukene ainult lasen .Keerasin näo alla ja lasin sutsaka vett maski, nii et vesi vastu nägu ei läinudki ja loputasin maski ära. Pilt muutus kohe kõvasti selgemaks. Ull selle peale proovis ka süsteemi ära…

Mõtlesime, et läheme alguses kalda poole, kus on miski 1,5m sügavune astang ja praegu siis jää tõttu selline koopa moodi moodustis, aga köis sai täpselt nii pikk jäetud, et ulatus täpselt astangu servale… Aga polnud hullu. Tiirutasime ringi ja vaatasime u 8m sügavuselt, kuidas jää peal Ader kõhuli uisutas - ka päris lahe vaatepilt. Lõpus muidugi harjutasime jälle jää all kõndimist ja lollitasime niisama. Välja tulime enne, kui külm jõudis hakata. Külm hakkas siis, kui välja tulime. Väljas oli -10 kraadi ja asjad hakkasid kiiresti jäätuma. Mul on kalipsol kummist saapad, mis eriti sooja ei pea ja villased sokid kummikus on natuke vähevõitu. Põhilselt külmetasidki pärast jalad. Peab selles suhtes midagi välja mõtlema.

Lõpus oli eriti mõnus see, et Ader aitas pärast asju seljast võtta ja valas sooja vett külmunud klambritele ja lukkudele. Väga mugav värk.

Pärast istusime Ulli bussis ja jõime teed sõime pirukaid ja piparkooke ja muljetasime. Rohkemat polekski osanud ühest sukeldumisest tahta…

Et talvel oleks ka midagi huvitavat teha, korraldame 2010 aasta jaanuaris Valtu Spordimajas allveekabeturniiri.

Idee vee all kabet mängida tuli see suvi kuidagi juhuslikult Ulliga jutuajamise käigus. Lasime kohe teha tinast kabenupud ja tegin pleksiklaasist kabelaua ka. Pärast selgus, et idee iseenesest nii uus ei olegi ja vee all kabet mängitud on varemgi.

Igatahes tuli tahtmine asja natuke levitada ja sellest ka kabeturniiri korraldamine.

http://www.diverinside.us/869.html

Eks paistab, mis sellest välja tuleb…

Iga kord, kui käime surnuaial isa ja vanavanemate haudasid külastamas, meenub surnuaiaga paar naljakat seika. Eriti kui koos õega käime, kes ei lase neid juhtumeid unustada

Esimene nali on see, kuidas ma ükskord üritasin kalmuküünlaid põlema panna. Ilmselt oli see jõulude paiku ja ilm oli kehvavõitu. Mul olid seetõttu kaasa võetud tormitikud. Need aga põlesid nii ägedalt, et kalmuküünalde plastmassist topsikud sulasid poolenisti ära. Ja ega eriti efektiivselt viis küünlaid süüdata see ei olnud.

Teine lugu on selline: Käisime mingil suvepäeval surnuaial hauaplatsi korrastamas. Kastsin siis lillekesi seal hoolega ja õde muudkui itsitab kõrval. Lõpuks suvatses mainida, et pooled lilled, mida kastsin, olid kunstlilled. Vot siis. Nüüd viimati seal käies pani õde siis sellise killu: “Mulle üldiselt kunstlilled ei meeldi, aga mulle meeldib vaadata, kuidas Mrt neid kastab…”.

Üldiselt ei ole mind väga lihtne endast välja viia. Aga kui keegi selle nimel piisavalt palju vaeva näeb, siis ükskord saab minugi karikas täis.
Ikka leidub inimesi, kes on nii õudsalt targad, et neil on alati õigus. Nad on nii enesekindlust täis, et võivad Sulle öelda, kuidas Sa elama pead ja kuidas midagi tegema pead. Samas ise kriitikat ei talu ja naljast aru ei saa.

Kurat, elage oma elu ja hoidke oma arvamused endale!

Eile käisime Kmriga arsti juures vereanalüüsi andmas. Võeti veenist kaks topsikutäit verd ja läksime minema. Ukse taga Kmr küsib, et millal jälle saab verd andma tulla. Et nii lahe oli…

Hea mees.

Eile ostsin matkatarvikute poest uue termose. 2,1l ja maksis 563.- . Ülle praktilise inimesena pidi peaaegu pikali kukkuma. Et sama raha eest oleks mingeid suvalisi termoseid saanud kolm tükki. Aga ma tahtsin seekord osta midagi korralikku. Terasest ja puha. Muud osad ka tundusid sellised kabedamat sorti olevat.

Täna siis saime seda esimest korda kasutada. Hommikul tegi Ülle sinna sisse kohvi. Ja kui õhtul, 11 tundi hiljem, kohv ikka veel joogikõlbulikult soe oli, tunnistas ka lõpuks, et päris hea termos…

Täna käisime Kmriga Tallinnas kinos. Ja väikeseks traditsiooniks on saanud peale filmi vaatamist burksi sööma minna. Viru keskuse Hesburgerisse. Tellisime oma eined ära ja hakkasime sööma. Kui Kmr burgerit sööb, siis on tal muidugi kõik kohad kastet täis. Nii et sellest ühest salvrätikust igatahes ei aidanud kuidagi. Tõusin ja läksin siis juurde tooma. Ja polnud kusagilt tuua. Tavaliselt on iga nurga peal olnud karp, kust saab salvrätikuid võtta. Nüüd ei olnud enam ühtegi järgi. Küsisin siis viimases hädas klienditeenindaja käest ja ta ulatas mulle leti tagant ühe peotäie. Vot nii on lood.

Seekord tahtsime minna vee alla maju vaatama. Plaan oli otsida üks vahetult veepinna all olev pidepunkt üles ja siis selle järgi majadeni orienteeruda. Aga ei leidnud seda pidepunkti üles . Kuna rahvast oli rohkem, siis üritasin 2 korda käia vee all otsimas mingit vihjet võimalike orientiiride kohta. Ei leidnud. Nende laskumistega andis päris hästi tunda umbes nädalavanune kerge külmetus. Ehk siis siinuseid ei õnnestunud tasakaalustada hästi. Sügavus oli keskmiselt 10m. Ja kui pinnale tulin, siis tuli ninast teatud klimpe korralikult .

Et siis. Kuna ei leidnud ühtegi pidepunkti, otsustasime laskuda põhja ja hakata põhjas kalda poole liikuma lootuses, et midagi ikka ehk tee peale jääb. Mina olin Ulliga paaris. Kuna mul oli 2 korda põhjas juba käidud ja 13minutit põhjaaega kirjas, siis oli mul õhku jupi maad vähem kui Ullil. Selle lahendasime sedasi, et kui oli pikem ujumine, siis mina hingasin tema lisaotsast. Päris lahe oli reaalselt kasutada sellist varianti. Kui mingit objekti vaatlesime parasjagu, siis hingasin jälle oma hingamisotsast.

Lõpuks, kui kaldasse jõudsime, tahtsin harjutada poi ülesse laskmist ja selle otsas ohutuspeatuse tegemist. No ei tulnud eriti hästi välja. Sain selle välja lastud küll ja enam-vähem 5m sügavusel hõljudes. Aga poi ei läinud korralikult täis ja hõljus kuskile eemale ka veel. Ühesõnaga igavene jama oli sellega. Peab rohkem harjutama. Eriti kehvasti läks lõpuks pinnale tulemisega. Ehk siis läks see vähekene kontrolli alt välja. 5m peal sai püsitud küll suht ilusti. aga kui ülespoole tulema hakkasime, siis millegipärast ei suutnud tõusu enam eriti kontrollida. Ei saanudki aru, milles probleem oli.

Kokku tuli põhjaaega 5+8+40minutit, mis on suht normaalne tulemus minu arust, arvestades sellega, et meil oli Ulliga 10l balloonid. Lõpuks jäi meil mõlemal järgi 30bari. Nii, et hingasin tema ballooni ka enda ballooniga ühetesaseks .

Tore oli, et praktiliselt kõik rahvas midagi ikkagi üles leidis ja ilma elamusteta ei jäänud keegi

P.S. Fotokas oli kaa vee all kaasas ja käitus teine kuidagi arusaamatult. Pärast tuli välja, et vesi oli kuidagi sisse sattunud. Pragu veel kuivab teine ja ei teagi, kas töötab enam .

P.S.S Kui ikka siinused ei tasakaalustu, siis ei maksa eriti sukelduma minna. Nüüd on juba kolmas päev sellest sukeldumisest ja ikka on veel tagajärjed tunda… Kes teab, see saab aru

Sain reedel kätte EFR Instruktori ehk esmaabiinstruktori paberid.

EFR Primary / Secondary Care and Care for Children.

Paneks siia kirja mõned esmaabikursuselt meelde jäänud olulisemad märksõnad:

ABCDS

Peatu, mõtle, tegutse

30:2

SAMPLE

Midagi jäi kindlasti ka kirja panemata, aga manualis on kirjas

Ja nüüd kõik kursustele

Kuna eelmisest sukeldumisest jäi veel parasjagu õhku järele, käisin järgmisel päeval veel korra sadamas sukeldumas. Seekord läksin vette natukene enne kella 13-t ja päike oli peaaegu oma kõrgpunktis. Nii head nähtavust ei ole mina ilmselt varem Eesti meres näinud. Üle 10meetri oli vabalt. Päike sillerdas põhjas ja üldse oli väga ilus. Vahepeal ma lihtsalt kükitasin põhjas ja vahtisin ringi ja nautisin vaadet. Kohtasin veel ühte raudkiiska ja kivikeste vahel nägin väikest lestapojukest ka.

Imekaunis ma ütlen…