Mrt blog

Täna käisin Varese sadamas sukeldumas. Läksime Saaremaale ja teise asjana läksin sukelduma (esimese asjana panime sauna sooja). No ja oli elu lahe sukeldumine… Plaan oli ujuda mõnisada meetrit otse põhja poole ja vaadata, kui sügavaks seal läheb. Ja muidugi kas seal midagi huvitavat peaks leiduma. Teine idee oli, et ehk õnnestub leida mõni lestakala, keda pildistada.

Vette läksin kell 18.45 ja päike oli alles kenasti taevas - nagu latern. Panin enadale reeliga ühe aknapesuvedeliku kanistri poiks külge - et Ülle kaldalt näeks, kus ma olen ja muretsema ei hakkaks. Sumasin kaldast mingi paarkümmend meetrit kaldast eemale ja läksin põhja . Nähtavus oli, pakun, oma 6 meetrit. Panin siis otse edasi. Mingi aja pärast lõppes taimestik ja kivklibu ära ja tuli ilus puhas liivapõhi. Sügavus oli 3,7m. Kusjuures praegu on meri vähemalt meetri jagu madalam, kui muidu. Minu arust. Vaatasin, et seal pole suurt midagi vaadata ja otsustasin tagasi suunduda ja kai ümber kolistada natuke. Käisin veel korra pinnal, et vaadata, kaugel ma omadega olen. Tagasi alla minnes, vaatan, et mingi tume junn on põhjas. Tuli välja, et see on minu snorkli huulik… Kuidagimoodi oli see küljest ära pudenenud. Panin selle kenasti tagasi ja hakkasin siis tagasi ujuma. Siis, täisesti kogemata, nägin liivapõhjal lesta… 

Pildistasin natuke seda ja läksin edasi. Siis nägin teist lesta. Ja esimest korda sain lesta palja käega kinni püütud. (No OK, kinnas oli ka tegelt käes.) Varem olen ma seda üritanud nii umbes kümme korda, aga kunagi pole õnnestunud. Lasin selle kenasti minema pärast.

Järgmisena nägin raudkiiska.

Neid nägin pärast ka veel paaril korral.

Siis oli kammelja kord.

Ja siis veel mingi mehike, kes mulle krvetti meenutab. See on lahe mehike. Esiteks on ta liivapõhjaga väga sarnase mustriga. Ja peale selle veel jube osav maskeeruja . Maandub põhja, natuke siputab ja juba ongi kadunud. Ainult tundlad jäävad liivast välja. Filmisin seda trikki ka natuke.

Sukeldumine kestis kokku 49 minutit. Ainuke jama asja juures oli see, et mingil põhjusel ei laadinud ma enne fotokal akut täis. See sai kogu aeg tühjaks ja iga natukese aja tagant pidin seda uuesti sisse lülitama. Muid 7mm kolme sõrmega kinnastega on jube kehva fotokal neid pisikesi nuppe vajutada, millega programme valida ja nii… Kasutasin lõpuks selleks reeli nurka.

Ühesõnaga. Ma arvan, et Varese sadam oleks hea koht tutvustava sukeldumise tegemiseks. Seal on, mida vaadata ja nautida. Taimestikku, kivistikku , kalastikku, igast kola, mingi paadivrakk isegi… Tavaliselt on üsna hea nähtavus ka. Piisavalt madal ka - saab kaua ringi tuuritada. Arvan, et see koht võluks ka neid, kes muidu Eestis sukeldumisest midagi ei arva . 

Eile juhtus 2 tähelepanuväärset asja.

1. Läksin Tallinna EFR kursusele ja enne seda oli veitsa vaba aega üle. Läksime siis Ulliga burksi sööma. Koos burksiga sõin ära pool hammast enda ülemisest lõualuust nii, et ise ei saanud alguses arugi. Mõtlesin alguses, et midagi on hamba vahele kinni jäänud, aga tuli välja, et hoopis pool hammast läinud.

2. Tulin siis kuskil kella 11 paiku õhtul kodu poole ja kui olin jõudnud Raplasse Viljandi maanteele, pidas mind kinni politsei. Sõitis taha ja vilgutas vilkureid ja puha. Olin sõitnud asulas 58km/h. Pandi puhuma ja küsiti, et kui palju on max lubatud sõidukiirus asulas. Mina muidugi teadsin vastust, et 50km/h. Aga miks sa siis sõitsid 58ga? Pealegi veel vahetult peale ristmikku? Palju siis veel oleks kiirus olnud, kui oleksime su sirge lõpus kätte saanud? Eeee… mmmm… Ega mul ei olnud midagi mõistliku neile öelda. Olin lihtsalt kurva näoga ja ootasin, et nüüd teevad trahvi ka. Selgitati, et selle eest peaks saama 1,8k trahvi. Õnneks anti dokumendid tagasi ja seekord trahvi ei tehtud. Huh. Muide, väga meeldivad politseinikud olid. Nende kohta pole mul ühtegi paha sõna öelda. No eriti, kui raha ka ei võetud ju .

Igatahes. Sellist politseid ma tahtsingi. Et tuletab meelde, kui midagi pahasti tegid. Ja kui midagi väga pahasti või väga tihti ei ole teinud, siis kohe virutama ei kuku . No arvake ära, kes nüüd vähemalt mõnda aega kiirust jälgib korralikult…

Mul on nüüd oma isiklik auto. Eelmine pühapäeval läks maha viimane liisingumakse. Sel nädalal sain kätte liisingust saadetud paberid ja käisin ARKis autot oma nimele ümber vormistamas. Pärast sai veel igasugused kindlustused ja värgid ümber tehtud. Ja nüüd ongi mul oma auto…

Õnnesoovid minule.

Ükspäev nägin Discovery kanali pealt telekas, kuidas kuskil Alaskal mingit autot jää alt välja õngitseti. Ja hull sukeldumise isu tuli peale. Rääkisin siis Ulli pehmeks ja panime ükspäev asjad kokku, et läheme sukelduma üle pika aja. Plaan oli minna Maidla veehoidlasse. Võtsime veel pundi kutte kaasa, kes pidid aitama köit hoida ja auku teha jne. Läksime Maidlasse. Valisime jää peal sellise koha, kus väga autojälgi ei olnud ja hakkasime auku tegema. Saime augu kahest küljest juba läbi saetud (jää oli muide nii paks, et saeleht ulatus vaevalt läbi jää), kui tuli mingi kohalik onu traktroiga vaatama, et mis poisid teete - siin tuleb homme jäärajasõit autodega. Ehhh… No me siis rohkem ei saaginud. Panime asjad kokku ja kuhu mujale kui Rummu.

Rummus oli muidugi jää sisse õigele kohale auk tehtud juba. See oli küll uuesti kinni külmunud, aga jää paksus selle koha peal oli ainult u10cm. No hakkasime siis auku sisse tegema. Ühe külje saime saetud, kui saag hakkas streikima. No täitsa lõpp. Vaat et ei saagi jää alla. Võtsin siis ühe tillukese kirve, mis meil kogemata kaasas oli ja hakkasin sellega jääd taguma. Tagusin nii, et veri ninast väljas. Lõpuks saime ka sae korra veel käima ja sellega augu lõpuni valmis saetud. Tirisime jäätüki august välja ja poisid organiseerisid selle sinnasamasse serva peale püsti.

Nonii. Selleks ajaks oli juba pime ka. Hea, et lambid kaasas olid . Ajasime asjad siis selga ja hakkasime auku ronima. Mina sain kenasti auku, kui Ullil maskilamp ära kustus. No tühja sest. Ronis Ull ka auku ja panime alla. Ma ei saanud veel õieti kõrvugi tasakaalustama hakata, kui olin juba ekskavaatori peal. Ull jõudis ka kohale ja näitab, et läheme üles tagasi, et probleem on. Panime siis üles tagasi. Tal regu voolab. Tere talv. Kuna ikka kohale tuldud ja nii palju vaeva nähtud, siis otsustasime, et Ull molutab augus ja hoiab nööri ja mina käin teen all ikka paar tiiru ära. Läksin siis tagasi alla. Nähtavus oli ikka väga hea. Mingi 6-7m pakuks. Ülevalt olla ekskavaatorit näha olnud ja alt vaadates paistis auk ka kenasti kätte. Vette pandud vilkurist rääkimata.

Tegin ekskavaatorile rahulikult 3 tiiru peale erinevatel sügavustel. Keegi oli ekskavaatori külje pealt plekke lahti tirinud - nii et ekskavaatori parem külg oli täitsa õieli nüüd. Lõpuks läksin üles ja keerasin ennast pea alaspidi ja üritasin siis - jalad üleval vastu jääd - kõndida. Pole see mul veel varem välja tulnud. Ei tahtnud ka seekord alguses eriti õnnestuda. Lasin ikka muudkui õhku jalgadesse juurde, kuni ühel hetkel avastasin - ohoo… Toimib. Tipsisin siis vaikselt augu poole pea all ja jalad üleval. Jõudsin augu servani ja pistsin lesta otsa august välja ja lehvitasin sellega seal natuke. Nägin kuidas keegi tahtis sellest kinni haarata ja tõmbasin jala tagasi . Kobisin siis välja lõpuks ja panime asjad kokku ja minema. Kokku olin vee all miski 10minutit, aga minu jaoks tasus see rabelemine selle nimel ikkagi ära .

Mõnus on see, kui on kaasas rahvast, kes aitab asju organiseerida, tassida ja lihtsalt kasvõi tõmbab sulle kuivade kätega mütsigi pähe, kui endal alles märjad kindad käes. Igatahes abi oli neist kõvasti.

Peaks varsti uuesti minema .

Mul oli täna täielik mäluauk. Klient tõi arvuti remonti ja ma vormistasin sellele remonditalongi. Küsisin siis telefoninumbrit ja klient vastab et ma juba olevat küsinud. Et ta just ütles. Ma jäin talle lolli näoga otsa vahtima. Lõpuks tuli välja, et ma olingi selle juba talongile ka kirjutanud. Aga mul ei olnud isegi sellist tunnet mitte, et ma olen juba numbrit küsinud…

Vanaks hakkan vist jääma .

Raamatuid lugeda mulle meeldib…

Viimasel ajal on olnud ebameeldivalt palju järgnevaid raamatuid, millele ei ole järge veel kirjutatud või ei ole tõlgitud…

Troonide mäng, Eragon, Tumeda torni lood jne.

Kuna Stephen Kingi Tumeda torni lugudega on nii, et tõlgitud on neid 7st raamatust 4, aga lugu ise läks jube põnevaks, siis ostsin viimased kolm osa ingliskeelsed. Ise veel natuke kahtlesin, kas suudan neid sellisel kujul lugeda. Aga no problemo. Saab hakkama küll. 5. osa juba läbi ja 6. käsil. Ei kahetse, et ostsin. Liiatigi olid inglisekeelsed osad 3 korda odavamad, kui eestikeelsed… Ja eks tuleb võõrkeeles lugemine natuke kasuks kah.

…on sellised plaanid:

04.04 - 05.04 EFR (esmaabi) instruktori kursus

18.04 - 26.04 PADI IDC (ehk siis sukeldumisinstruktori) kursus

01.05 - 03.05 IE (sukeldumisinstruktori eksam)

10.05 Tartu jooksumaraton

Täna hommikul jooksmas nägin eemalt kahte suurt kulli. No nii suured, et kotkad lausa. Natukene hiljem nägin ka seda, mida nad seal toimetanud olid. 1 jänes oli tee ääres katki tehtud. Kõnnitee ääres. Ja selgelt oli näha see ka, kuidas veretäpid hakkasid jupp maad eemalt jäljerea peal pihta ja lõppesid siis katkise jänesega. Kõnnitee kõrval on õunaaed. Eks see jänes seal maiustamas käis ja metsa enam ei jõudnud…

Kuna jooksmise juures on üks ebameeldivamaid asju minu jaoks see, kui tossul pael lahti tuleb, siis tegin ükspäev väikest uurimistööd internetis. Et siis kuidas paelu niimodi siduda, et need jooksu ajal lahti ei tuleks. No ja pärast oleks ju vaja lahti ka saada…

Silma jäi selline sõlm.

Tundub hea ja tugev olema. Ja lahti tuleb ka pärast kenasti .

Ostsin mõnda aega tagasi laheda retseptiraamatu. Selles on hunnik retsepte, mis sisaldavad šokolaadi. Minu eriliseks lemmikuks on saanud kaerahelbe-rosinakook.

Retsept on küll valge šokolaadiga, aga kuna see mulle eriti ei istu, siis mina tegin tumedaga…

Mnjamm…