Mrt blog

Eile sain sellise sõnumi: “Kle kas grillimi ka seal j2rve 22res”

Värk siis selles, et plaanis väike sukeldumisüritus, kus läheme ühel päeval kohale ja tuleme järgmisel päeval tagasi. Õhtul siis loomulikult peab grillima ja ennast mõnusalt tundma. Saatsin siis tagasi sõnumi: “Logiš”

Mõtlesin siis, et kutt on minust 22 aastat noorem ja ei tea, kas saab aru, mida ma öelda tahtsin… Et ei tea ju ka neid noori

Vastu sain sõnumi: “V6rdne”. Mida ta selle võrdse all nüüd mõtles, sellest ma küll aru ei saanud… Küsida ka nagu ei julge

Ja siis veel seda, et regasin ennast SEB Tallinna maratoni pikale distantsile ära. Näis, kuidas esmaspäeval enesetunne on

Niisiis. Eile käisime Märdiga Rummu karjääris suht head nähtavust 5-6m nähtavust nautimas. Spetsiaalselt sellepärast läksimegi sukelduma, et Rummu kohta suht hea nähtavus ja muidu on ainult üks koolitus ja kooitus ja siis nagu ei saa seda kõike täiega nautida. Tegime seal igast nalja ja värki ja päris lahe oli. Aga kirjutan ma sellest seetõttu, et vahetult enne välja tulemist leidsin põhjast ühed päikeseprillid. Panin need vee all maskile ette ja veest välja tulles oli päris lahe kuna päike paistis. Ja päris lugu tuleb alles nüüd:

Käisime täna ühe vraki peal AOWD sügavsukeldumiskoolitust tegemas. Need eile leitud päikeseprillid panin aegsasti enda ülikonna taskusse. No läksime siis alla ja tegime asjad ära mis vaja ja üles tulles peale ohutuspeatuse lõppu võtsin maski eest ära ja panin need päikeseprillid ette. Ise mõtlesin, et nüüd tulen välja ja paadijuht, kes oli terve aeg paadis, saab kõhutäie naerda. Mul endal oli küll lõbus, kui sellele mõtlesin. Pistsime siis pead veest välja, paadijuht hakkas rahulikult meie asju paati võtma ja ei teinud nagu väljagi, et midagi teisiti oleks. Ma veel andsin esimeste asjade hulgas oma maski ka ära - aga ei midagi. Ronisime paati ja panime asju kokku ja lõpuks siis niimoodi mokaotsast poetasin kaptenile, et näed, eile leidsin Rummust päikeseprillid… See vaatab ja ütleb, et ta ei saanud arugi, et midagi valesti oleks.

Vot siis… Ettevalmistus - check. Läbi viidud - check. Publiku reaktsioon - null…

Endal oli ikkagi naljakas. Nagu alati

Täna on kolmapäeva hommik. Eile olime terve päev laevaga merel ja käisime sukeldumas. Välja sõitsime Domina Coral Bay kuurordist – sama koht, kus ise puhkasime 6 aastat tagasi ja kus suvel hai turiste sõi.

Kokku sain sukelduda kolm korda. Esimene kord Jacksoni riffil (ma ei ole kindel, kas ma õigesti kirjutasin selle) seina ääres, kus põhi oli miski mitmesaja meetri sügavusel. See oli ka kõige ägedam sukeldumine. Laev jäi ankrusse, panime asjad selga ja vette. Super nähtavus ikka. Pistad pea vette ja näed ikka igale poole. Läksime alguses ühes suunas ja laskusime vaikselt allapoole. Mingi hetk keerasime otsa ringi ja läksime kenasti seina ääres teisele poole, kogu aeg vaikselt laskudes. Miski 25m peal enam sügavamale ei läinud ja lihtsalt kulgesime. Mingi hetk tabasin ennast mõttelt, et nagu oleks mingi 5-aastane ja sattunud hiiglaslikku kommipoodi. Vaata mis suunas tahad, igal pool on riiulid igasuguste erinevate maiustustega. Ja nii 25 meetrit üles ja maeiteamitumeetrit allapoole ka veel. No kalu miljon sorti ja igat sorti miljon tükki. Huhh. Nägime veel ühte hullult pirakat mureeni ka. Seal sukeldumisel käis meie pundist kolm inimest.

Järgmine koht oli 4-10 meetri sügavune koht mingite riffide vahel. Seal läksid meie pundist kõik vette. Kui teised olid kõik vee alla saanud, jäin mina ühe sukeldujaga köie peale vaikselt alla minema. Alguses oli tal raskust liiga vähe, siis oli maskiga jama ja siis hakkasid kõrvad vaevama. Üritasime seal miski 10 minutit laskuda. Lõpuks tuli ta välja ja ma läksin teisi otsima. Kui nad üles leidsin, siis ühel sukeldujal oli ka mingid probleemid. Käis üles-alla ja ma läksin ta juurde ja selgus, et tal laskis mask täie hooga sisse. Oli just ostnud uue maski, mis kuival maal tundus töötavat, aga vee all ei pidanud üldse. Vahetasime temaga maskid ära ja selgus, et see mask mul ka ei tööta. Läksime siis ikkagi teiste juurde ja siis selgus, et neil tuur tehtud ja hakkasid välja tulema. Tulime siis meiegi välja. Nii et teise sukeldumise jooksul nägin ma enam-vähem laeva ümbrust. Aga äge oli ikkagi.

Viimane sukeldumine pidi olema hoovusesukeldumine. Alguses sain ballooni, milles oli enam-vähem 190bari sees. Siis sai üks meie vähemkogenud sukeldujatest 150bariga ballooni ja ma vahetasin temaga balloonid ära, et ehk kulub mul natuke vähem õhku kui tal. Siis panime kõik asjad selga ja ootasime käsklust.  Laev seekord seisma ei jäänud. Kui meie giid vette hüppas, panime kõik teised talle järgi. Väike ülelugemine ja alla. Läksime siis jälle mööda riffi seina ja ootasime, millal hoovus meid siis kandma hakkab. Aga mida polnud, seda polnud. Hoovust seal seekord ei olnud ja kulgesime siis niisama mööda seina. Sügavust tuli 23m ja sukeldumine kestis kuskil 30minuti ringi. Siis jäi sellel kutil, kellega balloonid ära vahetsime, õhku väheks ja ta tuli Rannariga õhku jagades ohutuspeatusesse. Kuna ka minul oli selleks hetkeks õhku 50bari, siis tulin nendega koos. Vee peal oli hoovust küll. Aga laev sõitis kohale, viskas meile köie ja saime kenasti laeva. Natukese aja pärast tulid teised ka riburada pidi ja oligi sukeldumistega ühelpool.

Tagasi sõites pidime tegema korraliku ringi, sest Coral Bay kõrval on Egiptuse presidendi elamine ja see oli koju tulnud ja siis ei lubata laevadel tema maja akna alt läbi sõita. Nii et tegime sellise kaare, et meid aknast näha ei oleks ja lähenesime sadamale teisest suunast… Hea värk.

Ah jaa. Kuna meil hotellis jätkuvalt internetti ei ole, siis käin ma mingis linnakeses, mis on 10minti jalutada, kuskil kolmanda korruse terrassil vaba interneti levi kasutamas. Internet on siin siiski suht kehvake ja enamasti ei saa isegi meile lugeda, aga skype töötab ja see on ka parem kui mitte midagi.

Ja veel. Üks asi, mis mulle siin pinda käib, on see, et kuidas meil hotellis üritatakse luua mingit jõulumeeleolu. Igal pool on merry christmas ja happy new year ja puud on mingit karda ja kulda täis. No ma ei tea, minul tekitab see mingeid veidraid tundeid, mis jõulumeeleoluga kuidagi seotud ei ole…

Neljapäeval helistati – tule Egiptusesse. Me teeme sulle praegu kõik välja ja sa teed meile selle eest sukeldumiskoolitust…

Alguses mõtlesin, et jama värk, tagasi jõuaks laupäeval, vahetult enne pühapäevast kabeturniiri. Ei mängi välja. Helistasin tagasi ja ütlesin, et ei tule. Läksin koju ja rääkisin Üllele, et selline pakkumine… Ülle vaatas imeliku näoga otsa ja küsis, et miks ma siis ei lähe? Mõtlesime natuke aega selle üle. Tööasjad olid enam-vähem joonel, mingeid kiireid asju ei olnud. Lubati, et saab internetti ka, mille kaudu siis pakilisemaid tööasju saaks ajada. Kabeturniiriga oli nii, et kabenupud olid värvimata ja laudadele reklaamid peale panemata. Need ülesanded said ära delegeeritud ja saigi otsustatud, et peaks ikka minema. Minema soojale maale päikese kätte lume seest…

Laupäeva hommikul siis kodunt minema. 13.30 pidi lennuk välja lendama. Kõigepealt oli check-inis mingi jama. Kuna ma olin kellegi asemel, kes ei saanud mingil põhjusel minna, siis oli kuskil nimekirjas ikka kellegi teise nimi minu asemel. Selle küsimuse lahendamine võttis umbes 20 minutit ja vahepeal oli 3 teenindajat korraga leti taga mõtliku pilguga arvutit vaatamas… Lõpuks sai selle asja korda. Kobisime siis edasi lennukit ootama. Lennuk tõusis õhku 14.15.

Lend oli suht ebahuvitav. Lendur litsus korralikult pedaali ja maandusime vist ainult 15 minutit hiljem kui plaanitud. Maandumine oli väga sujuv ja kõrvadega ei olnud mingit probleemi.

Kui hotelli jõudsime, hakkas jälle jama selle vana nimekirjaga, kus minu nime sees ei olnud. Vahepeal oli lausa meie grupijuht teisel pool letti arvuti ekraani taga ja ajas asju. Asi lõppes sellega, et mind paigutati üksinda kahesesse tuppa. Mõnna.

Söögiga on siin selline lugu, et isegi kõlbab täiesti süüa. Eelmine kord 2005. aastal, kui sai esimene kord Egiptuses käidud, pidin peaaegu nälga kõngema, sest peale saia ei olnud midagi süüa. Kõik oli kuidagi imelik ja mul alla ei tahtnud minna. Tookord avastasin eelviimasel päeval, et omlett oli päris hea ja sai siis seda põhiliselt söödud. Seekord on lugu kõvasti parem. Ei tea, kas ma olen leplikumaks muutunud või ongi söögid paremad

Kuna õues oli juba pime, siis tegime peale õhtusööki hotelli territooriumil väikese tiiru ja kuna ma eriline peoloom ei ole ja alkoholiga ka suurem sõber ei ole, siis kobisin suht varakult magama.

Hommikul ärkasin natuke peale seitset ja läksin tegin pooletunnise hommikujooksu. Territoorium on võrreldes Domina hotelliga suht väike, nii et vähe imelik hakkas lõpuks siin tiirutamine.

Hommikusöök ja snorkeldama. Uhh. Vesi on ikka super. Suht soe ja väga läbipaistev. Ilusad kalad, korallid… Vägev! Lahe on see, et kui natuke kauem uurid neid koralle, siis hakkad märkama igast väiksemat elu ja üldse rohkem nägema. Peaaegu igast augukesest paistab mõni siil, kellele peale ei maksa astuda. Peale lõunat snorkeldades nägin mõne meetri sügavusel korallide serva all Lionfishi, kes peaks minu meelest väga mürgine olema… Vaatlesin seda seal tükk aega. Minust ta sinna jäigi.

Ja muidugi on igasuguseid ilusaid ja koledamaid kalu väga palju.

Internetiga on nüüd nii, et tubadesse kenasti wifi levib. Aga internet olla ära läinud ja keegi ei tea, millal see tagasi tuleb. Täna on esmaspäev ja interneti puudumine hakkab mind murelikuks muutma. Tahaks kodustega suhelda ja kabeturniiriga seoses oleks ka mõned asjad vaja ajada…

Peab minema kuskile internetti otsima…

Käisime täna Kmriga kinos Sõprus filmi Neli lõvi vaatamas. Esimene üllatus oli see, kui piletit ostsin. Osta sai Piletilevi kaudu ja kui piletit välja trükkisin, tuli välja, et selle peal ei olnud kohta märgitud. Pärast tuli välja, et seal ongi selline süsteem, et koha valid ise. Lahe. Teine üllatus saabus siis, kui hakkasime kinno sisenema. Kui ma viimati seal kinos käisin, siis sai sisse veel peauksest. Praegu ei saa. Tükk aega vahtisime esiust, kuni lõpuks loobusime ja hakkasime majale ringi peale tegema. Selguski, et kinno saab maja paremalt küljelt läbi väikese kõrvalukse.

Olime esimesed, kes saali saabusid. Esimene reaktsioon oli, et oh kui mõnus väike kino. Ütlesin selle kõva häälega välja ka. Saalis oli ka väike müügiletike, kust sai osta igasuguseid jooke ja muud nänni. Ostsime sealt siis juua ja ühe linnupiimašokolaadi. Kuna aega oli seansi alguseni veel lahedasti, siis istusime väikese lauakese taga mõnusates toolides, tarbisime ostetud nänni ja lugesime laual olevat kirjandust. Ühes lehes oli seal kohalik jäätisereklaam ja Kmr läks müügitibi käest küsima, et kas jäätist ka osta saab. See ütles, et tegelikult hetkel jäätist ei ole, aga ta vaatam, mis teha annab. Pani siis jooksuga kuskile minema ja natukese aja pärast tuli kahe väikese tomi šokolaadivahvlitopsiga tagasi. Pani need meile lauale ja ütles, et need ei maksa midagi. Et need on selle eest, et me kohale tulime. No me olime igatahes väga rõõmsad.

Filmi alguseks saabus kohale kokku umbes 30 inimest. Film ise oli natuke üle vindi keeratud komöödia ja mul oli nendest peategelastest isegi natuke kahju. Naerda sai sellegipoolest parasjagu ja olen rahul, et filmi vaatamas käisin. Äraminnes ütlesime müügitibile veel korra aitäh ja astusime sellesama väikese küljeukse kaudu kuuma suveõhtusse.

Pärast käisime veel rämpstoitu söömas ja selveris, kus taheti meie käest võtta 200g kummikommide eest 930g jagu raha. Maksmisel tundus arve kuidagi suurevõitu ja sai õnneks ikka sellele asjale käsi vahele. Vahe oli miski 80.- .

Oli võimalus teha natuke vee all tööd. Käisime Aikuga ühes sadamas ujuvpontoonide ankrukettidele 200kg-seid lisaankruid kettide külge paigaldamas. Mõte selles, et kui tuul tõuseb ja hakkab kaid liigutama, et siis ei hakka ketid otse neid 2 tonniseid ankruid sikutama, vaid enne peab kai sikutama põhjast lahti selle 200kg-se ankru. See siis töötab amortisaatorina või nii… Paigaldamine käis nii, et oli üks parv, mille peal kaks meest, need läksid võtsid köie otsa 1 raskuse ja tulid sellega kai äärde. Nüüd võttis siis sukelduja (ehk siis mina või Aiku ) sellst ankrut kinni ja hakkas mööda ketti põhja poole minema, vedades endaga kaasa nii ankrut, kui ka parve. Vastavalt kokkulepitud signaalidele, mida anti edasi mööda sedasama köit, mille otsas ankur rippus, lasti ankrut allapoole või siis tõsteti ülespoole. Sügavus oli kaide ümbruses 4-10 meetrit. Esimesel päeval oli ilm ilus - tuult eriti ei olnud ja päike paistis. Olime vaheldumisi Aikuga vees umbes 1h korraga  - kuni balloon tühjaks sai - ja siis vahetasime. Alustasime ka madalamast otsast ja töö läks ludinal. Teisel päeval seevastu oli ilm väga kehva - külm, vihma sadas ja tuul tõusis. Esimesed ankrud läksid ludinal, aga siis hakkasime sügavamasse osasse jõudma. Ja see sügavam osa oli ka tuulele kenasti valla. Mida sügavamale selle ankruga lähed, seda raskem on ju seda raskust koos parvega edasi tirida. Eriti, kui see parv on veel tuule käes nagu puri. Lisaks on signaalidest arusaamine üleval raskendatud, kui lained loksutavad asja ja kõik kõigub niikuinii kogu aeg. Ja veel see, et sügavas oli kõvasti pimedam ja vahepeal oli vesi ka väga sogane.

See töö andis mulle natuke aimu sellest, et tuukrid peavad olema ikka heas füüsilises vormis ja peas peab neil ka asjad paigas olema. Juba 10meetri sügavusel, pimedas, käsikaudu tegutsedes, ketid risti-rästi ümberringi, piiratud kogus õhku, külm, lainetus jne, on igasugused mõtted lihtsad tulema. Aga hakkama saime siiski kenasti. Uskumatu, kui palju kulub vee all rabeledes õhku - sügavamas otsas sain vahepeal 1 ballooniga paigaldatud 3 raskust ja kõik. Oli küll 12l balloon, aga ikkagi. Kokku võttis töö aega meil 2 päeva korralikku tööd. Kolmandal päeval olid käe-, selja- ja rinnalihased parasjagu haiged. Aga töö ise oli lahe ja teha seda oli väga kihvt. Iga kell ja iga ilmaga läheks uuesti.

…siis tead, et seda oledki sa tegelikult otsinud alateadlikult kogu oma elu. Ja nüüd sa lõpuks saad aru, et nüüd oled kirgastunud ja enam ei ole vahet, kas oled elus või surnud…

Või midagi sarnast tuli Dilli suust, kui me Võhandu maratoni eelõhtul Otepää konsumis ananassi konservi maitsva kana-riisisöögi jaoks otsisime.

Et siis olime reede õhtul kogunenud Dilli ja Katrega Otepääle, et minna laupäeva hommikul kell 7 algavale Võhandu maratonile - kanuuga 100km mööda jõge Tamula järvelt Võõpsule. Plaan oli tegelikult natuke kahtlane, sest mina olin kanuuga sõitnud enne ühe korra Kmr-iga 2 tiiru Mitsuka veehoidla peal ja Dill oli ka vist umbes viis korda kanuus istunud. Aga kanuu oli orgunnitud, võistlusele regatud ja tiimile ka nimi pandud: “Joldimurklid”. Mina ei tea, kuidas Dill selle välja mõtles või kust ta selle võttis, aga nii ta oli.

Ega mingit pikka heietust ei olegi mul siia plaanis kirjutada, tahaks panna lihtsalt kirja mõningad mõtted, mis mul selle 100km jooksul ja peale seda tekkisid…

Selline paadimaraton on tegelikult äge sotsiaalne üritus. Enamus inimesi ei lähe sellisele võistlusele võitma, vaid lihtsalt mõnusalt looduses aega veetma. Kui sul on veel paat kuidagi disainitud või vähemalt mingi lahe võistkonna nimi paadile kleebitud, siis saab palju inimestega suhelda. Sõidad seal kellegiga kõrvuti, soovid jõudu ja jutt areneb. Alguses sõitsime tükk aega koos paadiga nr 127, milles olid mees ja naine - naise nimi Helen. Mees pani pidevalt sellist kildu, et mul olid näo- ja kõhulihased naermisest kanged. Kui siis olid jälle mõne paadiga tükk aega kuskil koos sõitnud ja nägid neid uuesti ehk mingi 30km pärast, siis tervitasid neid juba nagu vanu tuttavaid. See on lahe!

Varustus on jube oluline. esiteks olid meil ägedad ülikonnad. Kuivad - käe- ja kaelamansettidega. Vett ei tulnud sisse mitte mingi nurga alt. Sokid olid ka otse ülikonna otsas, nii et kui oli vaja vahepeal mingil põhjusel vette astuda, siis tegid seda rahulikult, sest kuigi jalanõud said märjaks, jäid jalad seal sees ikkagi kuivaks. Kindad olid mul ostetud tööriiete poest peene koega pehmed ja peopesad kummiga kaetud. Need olid ikka viimase peal - 15 tundi sõudmist ja peopesad olid täiesti terved. Veel üks äge asi, mis Dillil olemas oli, on GPS käekella sees. Enne sõitu laadis ta sinna teekonna punktid, mis meid juhatasid pimedas ja muidu ka oli hea vaadata, kui palju oleme läbinud ja mis kiirus on. See tegi asja oluliselt lihtsamaks, kui tead, kus sa parasjagu oled ja palju on järgmise kontrollpunktini aega. Päikeseprillid olid tegijad. Oleks ma need maha jätnud, oleksin ennast maapõhja vandunud. Suurem osa ajast paistis päike mingi nurga alt näkku ja prilliklaaside tagant oli seda päikesepaistelist keskkonda rõõm nautida.

Kanuutamine on kõva meeskonnatöö. Hea on kui üks midagidki jagab. Mina olin ikka täiesti tume. Ma ei tea, kas Dill oli enne kõvasti tudeerinud või siis oli selle 5 eelneva korraga nii kõva põhja alla saanud, igatahes tänu tema juhendamisele selle maratoni läbi tegime. Oleks olnud selles kanuus kaks minusugust juhmakat, siis oleks see teekond küll väga lühikeseks jäänud. Ma ei saanud alguses jõekäänakutes voolu sees üldse pihta, kust ja kui palju ma uhama selle aeruga pean. Õnneks oli enne karmi lõiku piisavalt aega õppida ja selleks ajaks oli asi nii palju selge, et ühtegi suuremat prohmakat me ei teinud. Kuigi ei saa öelda, et ma selle nimel vahepeal pingutanud ei oleks. Mitte meelega muidugi.

Pimedas sõitmine on ikka täiega möga. Vahepeal on vett ümber nii palju, et raske on aru saada, mispidi see jõgi nüüd edasi kulgeb. Pealambiga on jälle see häda, et kui see põleb ja siis vahepeal aeru teisele poole tõstad, siis käib käsi koos aeruga valgusvihust läbi ja sealt peegeldav valgus pimestab ikka täiega. Järgmine kord kui sinna maratonile minna, tuleb piisavalt pingutada, et mitte pimeda kätte jääda. Seekord saime pimedas sõita kokku umbes tunnikese. Iseenesest on öine jõgi ju lahe, konnad krooksuvad, teistsugused lindude hääled jne. Aga ikkagi, pimedas sõita mulle ei meeldinud. Oleks rada kuidagi tähisatud olnud, oleks ehk teine asi olnud… Aga oleks on paha poiss.

Kolmekordne võimlemismatt kanuu istme peal on hea, aga võiks järgmine kord veel pehmem olla. Sõidu lõpuks oli tagumik ikkagi väga hell - isegi autosse tuli suht ettevaatlikult istuda. Tunnen tõsiselt kaasa tüüpidele, kes ei olnud selle peale tulnud, et midagi istumise alla panna. Vahepeal me lõbustasime ennast sellega, et küsisime teistelt kanuutajatelt: “Kas teil istmepehmendused on?”. Ja siis neile, kellel ei olnud, rääkisime kui mõnus ikka on istuda, kui istumise all on pehme. Pakkusime siis pehmendusi müüa neile, aga muidugi kätte oleks nad saanud need alles finišis. Keegi õnneks väga kurjaks ei saanud…

Söögi joogi arvestamisega panin ma ikka väga puusse. Läksin sinna selliste varudega, millega oleks vabalt kolm päeva vastu pidanud. Ettekujutus oli, et tuleb 20 tundi kõva võitlemist, aga tuli välja suht mõnusat kulhgemist 15 tundi. Oleks aidanud paarist müslibatoonist ja paarist pudelist vedelikust. Lisaks siis sellele, mida rajal toitlustuspunktides pakuti…

Loodus oli väga kihvt. Metsad, liivakiviseinad, jõgi ise… Viimase peal. Vahepeal lihtsalt lasime ennast voolust kanda ja nautisime loodust.

Ilmaga vedas 100%. Päike paistis, tuul oli enamasti kas tagant või kergelt külje pealt. Vastutuult sõudmist oli vähe. Oli piisavalt soe - jahe hakkas kergelt ainult pauside ajal.

Veskitammid ja kärestikud olid igatahes kirsiks selle maratonikoogi peal. Need andsid piisavalt adrenaliini ja aktiivset tegevust. Ümber me kordagi ei käinud. Paati vett saime korralikult ikka paaril korral, aga jäime iga kord siiski püsti.

Pilte ja Dilli nägemust sellest üritusest saab vaadata siit, ja siit.

Ajaks tuli meil 15h 05min ja 59sek ja kohaks 215. Ise oleme rahul Väga rahul, et läksime ja lõpetasime.

Ja see kana-riisi söök, mida Katre reede õhtul valmistas, oli imehea.

P.S. Ikka tuli paras pikk heietus ja kindlasti tuleb midagi veel hiljem meelde. Eks siis kirjutan juurde

Algas asi sellest, et maakonna spordiliidust helistati ja räägiti sellist asja: kuule, siin pakutakse veeohutuse alast koolitust, igasse maakonda paarile inimesele ja meil tulid sina kohe meelde…

Mina mõtlesin, nojah, igasugune koolitus on ikka teretulnud, eriti veel, kui välja tehakse. No ja ise ka veega otsapidi seotud natuke.

Nüüd siis olengi Väike-Maarjas SKA Päästekolledži Päästekoolis. Kokku on meid siin 15 inimest, seltskond on mõnus ja koolitaja on ka lahe.

Esimene päev räägiti erinevatest veekogudest, nendega seonduvatest tüüpilistest probleemidest, uppumistest jne. Päeva teises pooles olid praktilised harjutused basseinis: kõigepealt 100m ujumist, vee all ujumine, põhjast mündi välja toomine, pinnal püsimine, väsinud ujuja vedamine jne.

Praktiliste harjutuste juures on mõned sukeldumiskursustel kasutatavate harjutustega sarnased. Vahe ainult selles, et sukeldumiskursustel on varustus ka seljas ja seetõttu natuke lihtsam - väsinud sukelduja/ujuja vedamine näiteks.

Pärast koolitus peaksime:

* omama ülevaadet veeõnnetuste põhjustest

* omama baasteadmisi veeõnnetusse sattunu abistamisest

* oskama ettevalmistada veeohutusalaseid loenguid erinevatele huvigruppidele

* oskama nõustada veeohutusalastes küsimustesse

Vot sellised kõvad tüübid siis…

Homme jälle pool päeva klassis ja teine pool päeva Rakvere Aqva Spa basseinis.