Mrt blogi

… ja väga palju muutunud. Poe kinni pannud. Kooli lõpetanud. Elukohta vahetanud. Töökohta vahetanud. Uuesti kooli läinud. Mõned hobid on unarusse jäänud. Mõned hobid on juurde tulnud. Mõned sõbrad vähemaks jäänud ja mõned on juurde tulnud.

Seoses uue töökohaga ja uuesti kooli minemisega väga palju reisinud (võrreldes varasema eluga). Vahepeal tundus isegi, et läheb juba paljuks. Muidu üldiselt ikka meeldib. Väga palju toredaid ja ägedaid inimesi. Mõned mitte nii toredad ja ägedad ka, aga need on suures vähemuses.

Kooliga koos on maailm suuremaks läinud igas mõttes. Mõnes mõttes ise ka. Samas saad aru, kui väike ise selles maailmas oled ja kui palju on suuremaid/suuri inimesi, kelleni ise ilmselt kunagi ei küündi. Aga äge on selliste inimestega kokku puutuda ja koostööd teha. Arendav.

Üldiselt on kõik pigem hästi ja elu on hea.

Ma olen vahel mõelnud, et kust tuleb kunstnikul inspiratsioon. Või luuletajal. Või inimesel üleüldse.

Eile juhtus selline asi, mida ma ei ole vist varem kunagi kogenud. Või vähemalt ei ole seda omale teadvustanud. Tegin suvilas natukene saunapuid ja põletasin oksi. Ja jõin lõkke ääres kohvi. Ja äkki tabas mind arusaamine, et see on hetk, millest ma olen nii väga puudust tundnud ja unistanud ilma, et sellest endale oleks aru andnud. Alateadlikult. Ja see tunne oli nii paganama võimas, et lajatas nagu puuga. Kui ma üritasin seda hetke Üllele edasi anda, siis tuli peaaegu pisar silma.

Viimaste aastate jooksul, mil ma olen koolis käinud, on juhtunud igasuguseid asju. On asjad ja inimesed ja tegevused ja emotsioonid, mille üritad panna kuhugi riiulile, kuni ühel hetkel on aega nendega tegeleda. Sõbrad näiteks. Hobid. Kahjuks. Ja siis need asjad kuhjuvad. Ja siis täidad neid tühimikke õppimisega. Või üritad täita. Kogu aeg on kusagil mingi surve. Ja siis on emotsioonid, mida on raske kontrollida.

Mulle meeldib tegelikult õppida. Aga vahepeal läheb paljuks see kohustus, mille oled võtnud, kui lähed kooli. Justkui pead selle lõpetama, sest lihtsalt pead. Võibolla oled oma tulevikku sellega sidunud või tahad midagi tõestada.

Maratoni kõige raskem osa on viimased kilomeetrid. Isegi mitte ehk kõige viimane, sest tead, et kohe järgmise kurvi taga on lõpp. Me oleme kohe sellest kurvist läbi ja finiš paistab. Pärast finišit tulevad suuremat sorti elumuutused ja ma kavatsen seda täiega nautida. Ja täita rohkem selliste hetkedega, kus tunned, et see on just see, mida sa päriselt tahad.

Hetk ise oli selline:

Pole pikka aega kirjutanud. Pole nagu tahtmist olnud või ei teagi…

Aga eilne päev oli selline, et selle peaks ikka jäädvustama.

Hommikul kell 7.30 ajas mu poeg mind üles ja tõi mulle hommikusöögi voodisse. Oli teinud sändvitše ja piparmünditeed meega. Sändvitšidele oli veel inglise sinepit peale määrinud – just nii, nagu mulle meeldib 🙂 Taldriku servale oli lõiganud marineeritud kurgi- ja tomativiilud. Ja magustoiduks oli paar kommi ka 😀

Igatahes oli see väga meeldiv üllatus, eriti veel teades, kui raske on tal hommikul nii vara ärgata.

Pärast hommikusööki ja väikest unepausi läksime koos Kmr-iga kahekesi kossu mängima. Saime mõlemad korralikult higiseks. Ma pole temaga vist kordagi niimoodi 1-1 teinud. Või kui, siis väga ammu. Ta on täpselt nagu mina. Tehnika on nõrgavõitu, aga kompenseerib seda hullu rabelemisega 🙂 Rabeleda jõudis ta üllatavalt palju. Kui siis korvpalli ära lõpetasime ja koju tulime, oli Ülle käinud poes, teinud head sööki ja ostnud head kooki. Laud oli uhkelt kaetud ja isegi küünal põles laual. Väga uhke.

Peale lõunat kimasime Tallinnasse kinno. Meie Kmr-iga läksime viimast Bondi vaatama ja Ülle vaatas Edega Eestlanna Pariisis. Kommid, popcornid, cocad, pärast veel Solarises burksi ja tagasi koju.

Vahepeal oli koju lauale tekkinud 3 pudelit Cocat ja pakike Rafaellot Ruthilt kirjaga “Maailma parimale isale”. Väga liigutav 🙂 I täppideks olid väiksed südamekesed.

Vot selline päev.

Päeval vahepeal mõtlesin, et mul on tegelikult ikka kõik olemas ja ma olen õnnelik.

Ja siis veel seda, et regasin ennast SEB Tallinna maratoni pikale distantsile ära. Näis, kuidas esmaspäeval enesetunne on 🙂