Täna on kolmapäeva hommik. Eile olime terve päev laevaga merel ja käisime sukeldumas. Välja sõitsime Domina Coral Bay kuurordist – sama koht, kus ise puhkasime 6 aastat tagasi ja kus suvel hai turiste sõi.
Kokku sain sukelduda kolm korda. Esimene kord Jacksoni riffil (ma ei ole kindel, kas ma õigesti kirjutasin selle) seina ääres, kus põhi oli miski mitmesaja meetri sügavusel. See oli ka kõige ägedam sukeldumine. Laev jäi ankrusse, panime asjad selga ja vette. Super nähtavus ikka. Pistad pea vette ja näed ikka igale poole. Läksime alguses ühes suunas ja laskusime vaikselt allapoole. Mingi hetk keerasime otsa ringi ja läksime kenasti seina ääres teisele poole, kogu aeg vaikselt laskudes. Miski 25m peal enam sügavamale ei läinud ja lihtsalt kulgesime. Mingi hetk tabasin ennast mõttelt, et nagu oleks mingi 5-aastane ja sattunud hiiglaslikku kommipoodi. Vaata mis suunas tahad, igal pool on riiulid igasuguste erinevate maiustustega. Ja nii 25 meetrit üles ja maeiteamitumeetrit allapoole ka veel. No kalu miljon sorti ja igat sorti miljon tükki. Huhh. Nägime veel ühte hullult pirakat mureeni ka. Seal sukeldumisel käis meie pundist kolm inimest.
Järgmine koht oli 4-10 meetri sügavune koht mingite riffide vahel. Seal läksid meie pundist kõik vette. Kui teised olid kõik vee alla saanud, jäin mina ühe sukeldujaga köie peale vaikselt alla minema. Alguses oli tal raskust liiga vähe, siis oli maskiga jama ja siis hakkasid kõrvad vaevama. Üritasime seal miski 10 minutit laskuda. Lõpuks tuli ta välja ja ma läksin teisi otsima. Kui nad üles leidsin, siis ühel sukeldujal oli ka mingid probleemid. Käis üles-alla ja ma läksin ta juurde ja selgus, et tal laskis mask täie hooga sisse. Oli just ostnud uue maski, mis kuival maal tundus töötavat, aga vee all ei pidanud üldse. Vahetasime temaga maskid ära ja selgus, et see mask mul ka ei tööta. 🙂 Läksime siis ikkagi teiste juurde ja siis selgus, et neil tuur tehtud ja hakkasid välja tulema. Tulime siis meiegi välja. Nii et teise sukeldumise jooksul nägin ma enam-vähem laeva ümbrust. 🙂 Aga äge oli ikkagi.
Viimane sukeldumine pidi olema hoovusesukeldumine. Alguses sain ballooni, milles oli enam-vähem 190bari sees. Siis sai üks meie vähemkogenud sukeldujatest 150bariga ballooni ja ma vahetasin temaga balloonid ära, et ehk kulub mul natuke vähem õhku kui tal. Siis panime kõik asjad selga ja ootasime käsklust. Laev seekord seisma ei jäänud. Kui meie giid vette hüppas, panime kõik teised talle järgi. Väike ülelugemine ja alla. Läksime siis jälle mööda riffi seina ja ootasime, millal hoovus meid siis kandma hakkab. Aga mida polnud, seda polnud. Hoovust seal seekord ei olnud ja kulgesime siis niisama mööda seina. Sügavust tuli 23m ja sukeldumine kestis kuskil 30minuti ringi. Siis jäi sellel kutil, kellega balloonid ära vahetsime, õhku väheks ja ta tuli Rannariga õhku jagades ohutuspeatusesse. Kuna ka minul oli selleks hetkeks õhku 50bari, siis tulin nendega koos. Vee peal oli hoovust küll. Aga laev sõitis kohale, viskas meile köie ja saime kenasti laeva. Natukese aja pärast tulid teised ka riburada pidi ja oligi sukeldumistega ühelpool.
Tagasi sõites pidime tegema korraliku ringi, sest Coral Bay kõrval on Egiptuse presidendi elamine ja see oli koju tulnud ja siis ei lubata laevadel tema maja akna alt läbi sõita. Nii et tegime sellise kaare, et meid aknast näha ei oleks ja lähenesime sadamale teisest suunast… Hea värk.
Ah jaa. Kuna meil hotellis jätkuvalt internetti ei ole, siis käin ma mingis linnakeses, mis on 10minti jalutada, kuskil kolmanda korruse terrassil vaba interneti levi kasutamas. Internet on siin siiski suht kehvake ja enamasti ei saa isegi meile lugeda, aga skype töötab ja see on ka parem kui mitte midagi.
Ja veel. Üks asi, mis mulle siin pinda käib, on see, et kuidas meil hotellis üritatakse luua mingit jõulumeeleolu. Igal pool on merry christmas ja happy new year ja puud on mingit karda ja kulda täis. No ma ei tea, minul tekitab see mingeid veidraid tundeid, mis jõulumeeleoluga kuidagi seotud ei ole… 😛
