Kuna eelmisest sukeldumisest oli mingil imelikul põhjusel möödas juba 2 nädalat ja olemine juba nii kuiv, et tolmas, siis otsustasin et pean ennast saama vette kastma – kasvõi mingisse suvalisse lompi.
Tegelikult pidime juba neljapäeval vette minema, aga Ullil oli kõrvaga mingi kamm ja seetõttu jäi üritus katki.
Niisiis kobisin eile mitsuka veehoidla äärde. Kuna üksinda ma kuiva ülikonna lukku kinni ja lahti tõmmata ei saa, siis kutsusin Siimu kaasa kaldale passima ja eelmainitud lukku opereerima. Tüüp oli võtnud spinningu ka kaasa – et tal sõber olla sealtsamast see aasta juba 11 haugi kätte saanud. Ilmselt sinna rohkem hauge sisse enam ei ole jäänud ka, sest selle poole tunni jooksul mis mina vees olin, ei saanud Siim igatahes ühtegi haugi kätte. Ja tegelikult ei tohiks minu arust sinna niikuinii nii palju hauge sisse mahtuda…
Nähtavus oli eesti keskmine – 1,5m. Mitte et seal niikuinii midagi vaadata oleks. Põhi on enamasti mingi taimestiku varjus – nii et kõik on põhiliselt roheline. Kokku nägin kolme kala, aga kas need olid kogred või särjed, sellest mina aru ei saanud. Palju oli jõekarpe ja konnakulleseid 🙂
Kui eelmised korrad, mis ma mitsukas sukeldumas olen käinud, panin orienteerumisega täiesti võssa, siis seekord oli mul kogu aeg enam-vähem pilt selge oma asukoha suhtes.
Kui siis lõpuks hea tujuga veest välja ronisin, tõdesin et kuigi ei ole mitsuka veehoidla sukeldumiseks kõige parem koht, annab seal siiski vähesest sukeldumisest tulenevat stressi päris kenasti maandada… 🙂
kuule sa pidid ju kodus telekat vahtima:)