Kui on mingi nõme töö, mida ma teha ei tahaks, siis on üks neist kindlasti mingi ajalehtede-, ajakirjade- või mingi telefonikataloogireklaamide müügiagent. Ma ikka mõtlen vahest, et jubedalt närvidele käivad need telefonikõned. Samas nagu tunnen kaasa ka nendele inimestele seal telefonitoru teises otsas. Mõned jälle on sellised juhmakad. Ei saa nagu aru, et ei tähendabki EI. Kui ei taha, siis ei taha. No on neid ka, kes on arusaajamad ja su soove aktsepteerivad. Aga neid on nagu vähem minu meelest. Eks need teevad ilmselt mingit teist tööd. Ma arvan, et see oleks psühholoogiatudengile paras töö 🙂 .