Täna hommikul jooksmas nägin eemalt kahte suurt kulli. No nii suured, et kotkad lausa. Natukene hiljem nägin ka seda, mida nad seal toimetanud olid. 1 jänes oli tee ääres katki tehtud. Kõnnitee ääres. Ja selgelt oli näha see ka, kuidas veretäpid hakkasid jupp maad eemalt jäljerea peal pihta ja lõppesid siis katkise jänesega. Kõnnitee kõrval on õunaaed. Eks see jänes seal maiustamas käis ja metsa enam ei jõudnud…
Archive for January, 2009
Kotkad : jänesed – 1:0
Tuesday, January 27th, 2009Paelte sidumisest
Tuesday, January 27th, 2009Kuna jooksmise juures on üks ebameeldivamaid asju minu jaoks see, kui tossul pael lahti tuleb, siis tegin ükspäev väikest uurimistööd internetis. Et siis kuidas paelu niimodi siduda, et need jooksu ajal lahti ei tuleks. No ja pärast oleks ju vaja lahti ka saada…
Silma jäi selline sõlm.
Tundub hea ja tugev olema. Ja lahti tuleb ka pärast kenasti 🙂 .
Rosinakook
Sunday, January 18th, 2009Ostsin mõnda aega tagasi laheda retseptiraamatu. Selles on hunnik retsepte, mis sisaldavad šokolaadi. Minu eriliseks lemmikuks on saanud kaerahelbe-rosinakook.
Retsept on küll valge šokolaadiga, aga kuna see mulle eriti ei istu, siis mina tegin tumedaga…
Mnjamm…
Motikas põhjas :)
Monday, January 5th, 2009Eile käiseime Ulliga motikale nööri külge panemas. Üks krossihuviline oli käinud Männiku karjääri jää peal motikaga kimamas ja selle käigus motika ära uputanud. Me siis Ulliga pidime minema ja motikale köie külge panema, et oleks võimalik see aparaat välja tõmmata. Ei kõla eriti keeruliselt antud ülesanne.
Aga. Jää oli piisavalt õhuke (millest tulenes ilmselt ka sõiduriista valele poole jääd sattumine), ehk siis august otse välja tõmmata motikat ei saanud. Mõtlesime siis, et läheme kaldast sisse, ujume motika juurde, nöör külge ja tagasi. Aga nähtavus oli jube kehva (alla meetri), ja ujusime, mis me ujusime, motikat ei leidnud. No OK. Mõtlesime siis, et läheme sissekukkumise august sisse ja ujume kalda poole. Et ehk on kaldalt auku lihtsam leida. Jää peal jalutamisega ja jää sisse augu tegemisega läks aga nii palju aega, et asjad hakkasid ära külmuma. Kui uuesti vee alla saime ja motikale lõpuks nööri külge, siis Ullil regu vaikselt voolas. Köis aga oli vaja veel jää alt kaldale viia… Üks tüüp lükkas labidaga lume sisse juti, mis viis siis motika augu juurest kalda augu juurde, et oleks selle järgi hea kohale minna, kui jää alt vaadata. Võtsin siis köie pihku ja hakkasin kalda poole minema. Aga ära eksisin. Jõudsin kaldale küll, aga mitte augu juurde. Auku otsides seal üksinda suhteliselt paksu jää all hakkavad igasugused huvitavad mõtted pähe tulema… Aga ma ei lasknud nendest mõttetest ennast häirida 🙂 Lõpuks läksin siis motika augu juurde tagasi. Tegime lõpuks siis nii, et tõmbasime veel köie kahe augu vahele jää peale ja Ull käis jää peal minu kohal ja näitas teed. Köis oli läbi jää üsna hästi näha ja kalda ääres nägin Ulli ka käega suunda näitamas. Siis leidin lõpuks kaldaäärse augu ka üles.
Kutid tõmbasid motika sirinal välja – karjääril on liivapõhi ja erilisi takistusi ei tekitanud. Motikas nägi välja nagu uus – pestud ja puha 🙂 .
Lõpetuseks – asi, mis tundub alguses lihtne, ei pruugi seda mitte olla. Orienteerumine sogases vees ei ole ka väga lihtne, kuigi harjutatud ju juba on üksjagu. Aga kui küsimus on meetris või pooles, mitte kümnetes meetrites, siis on asi natuke keerulisem. Jää pea kohal tekitab igasuguseid mõtteid. Vee all köitega mässamist peaks ka veel harjutama…