Iga kord, kui käime surnuaial isa ja vanavanemate haudasid külastamas, meenub surnuaiaga paar naljakat seika. Eriti kui koos õega käime, kes ei lase neid juhtumeid unustada
Esimene nali on see, kuidas ma ükskord üritasin kalmuküünlaid põlema panna. Ilmselt oli see jõulude paiku ja ilm oli kehvavõitu. Mul olid seetõttu kaasa võetud tormitikud. Need aga põlesid nii ägedalt, et kalmuküünalde plastmassist topsikud sulasid poolenisti ära. Ja ega eriti efektiivselt viis küünlaid süüdata see ei olnud.
Teine lugu on selline: Käisime mingil suvepäeval surnuaial hauaplatsi korrastamas. Kastsin siis lillekesi seal hoolega ja õde muudkui itsitab kõrval. Lõpuks suvatses mainida, et pooled lilled, mida kastsin, olid kunstlilled. Vot siis. Nüüd viimati seal käies pani õde siis sellise killu: “Mulle üldiselt kunstlilled ei meeldi, aga mulle meeldib vaadata, kuidas Mrt neid kastab…”.