Mrt blogi

Täna on kolmapäeva hommik. Eile olime terve päev laevaga merel ja käisime sukeldumas. Välja sõitsime Domina Coral Bay kuurordist – sama koht, kus ise puhkasime 6 aastat tagasi ja kus suvel hai turiste sõi.

Kokku sain sukelduda kolm korda. Esimene kord Jacksoni riffil (ma ei ole kindel, kas ma õigesti kirjutasin selle) seina ääres, kus põhi oli miski mitmesaja meetri sügavusel. See oli ka kõige ägedam sukeldumine. Laev jäi ankrusse, panime asjad selga ja vette. Super nähtavus ikka. Pistad pea vette ja näed ikka igale poole. Läksime alguses ühes suunas ja laskusime vaikselt allapoole. Mingi hetk keerasime otsa ringi ja läksime kenasti seina ääres teisele poole, kogu aeg vaikselt laskudes. Miski 25m peal enam sügavamale ei läinud ja lihtsalt kulgesime. Mingi hetk tabasin ennast mõttelt, et nagu oleks mingi 5-aastane ja sattunud hiiglaslikku kommipoodi. Vaata mis suunas tahad, igal pool on riiulid igasuguste erinevate maiustustega. Ja nii 25 meetrit üles ja maeiteamitumeetrit allapoole ka veel. No kalu miljon sorti ja igat sorti miljon tükki. Huhh. Nägime veel ühte hullult pirakat mureeni ka. Seal sukeldumisel käis meie pundist kolm inimest.

Järgmine koht oli 4-10 meetri sügavune koht mingite riffide vahel. Seal läksid meie pundist kõik vette. Kui teised olid kõik vee alla saanud, jäin mina ühe sukeldujaga köie peale vaikselt alla minema. Alguses oli tal raskust liiga vähe, siis oli maskiga jama ja siis hakkasid kõrvad vaevama. Üritasime seal miski 10 minutit laskuda. Lõpuks tuli ta välja ja ma läksin teisi otsima. Kui nad üles leidsin, siis ühel sukeldujal oli ka mingid probleemid. Käis üles-alla ja ma läksin ta juurde ja selgus, et tal laskis mask täie hooga sisse. Oli just ostnud uue maski, mis kuival maal tundus töötavat, aga vee all ei pidanud üldse. Vahetasime temaga maskid ära ja selgus, et see mask mul ka ei tööta. 🙂 Läksime siis ikkagi teiste juurde ja siis selgus, et neil tuur tehtud ja hakkasid välja tulema. Tulime siis meiegi välja. Nii et teise sukeldumise jooksul nägin ma enam-vähem laeva ümbrust. 🙂 Aga äge oli ikkagi.

Viimane sukeldumine pidi olema hoovusesukeldumine. Alguses sain ballooni, milles oli enam-vähem 190bari sees. Siis sai üks meie vähemkogenud sukeldujatest 150bariga ballooni ja ma vahetasin temaga balloonid ära, et ehk kulub mul natuke vähem õhku kui tal. Siis panime kõik asjad selga ja ootasime käsklust.  Laev seekord seisma ei jäänud. Kui meie giid vette hüppas, panime kõik teised talle järgi. Väike ülelugemine ja alla. Läksime siis jälle mööda riffi seina ja ootasime, millal hoovus meid siis kandma hakkab. Aga mida polnud, seda polnud. Hoovust seal seekord ei olnud ja kulgesime siis niisama mööda seina. Sügavust tuli 23m ja sukeldumine kestis kuskil 30minuti ringi. Siis jäi sellel kutil, kellega balloonid ära vahetsime, õhku väheks ja ta tuli Rannariga õhku jagades ohutuspeatusesse. Kuna ka minul oli selleks hetkeks õhku 50bari, siis tulin nendega koos. Vee peal oli hoovust küll. Aga laev sõitis kohale, viskas meile köie ja saime kenasti laeva. Natukese aja pärast tulid teised ka riburada pidi ja oligi sukeldumistega ühelpool.

Tagasi sõites pidime tegema korraliku ringi, sest Coral Bay kõrval on Egiptuse presidendi elamine ja see oli koju tulnud ja siis ei lubata laevadel tema maja akna alt läbi sõita. Nii et tegime sellise kaare, et meid aknast näha ei oleks ja lähenesime sadamale teisest suunast… Hea värk.

Ah jaa. Kuna meil hotellis jätkuvalt internetti ei ole, siis käin ma mingis linnakeses, mis on 10minti jalutada, kuskil kolmanda korruse terrassil vaba interneti levi kasutamas. Internet on siin siiski suht kehvake ja enamasti ei saa isegi meile lugeda, aga skype töötab ja see on ka parem kui mitte midagi.

Ja veel. Üks asi, mis mulle siin pinda käib, on see, et kuidas meil hotellis üritatakse luua mingit jõulumeeleolu. Igal pool on merry christmas ja happy new year ja puud on mingit karda ja kulda täis. No ma ei tea, minul tekitab see mingeid veidraid tundeid, mis jõulumeeleoluga kuidagi seotud ei ole… 😛

Neljapäeval helistati – tule Egiptusesse. Me teeme sulle praegu kõik välja ja sa teed meile selle eest sukeldumiskoolitust…

Alguses mõtlesin, et jama värk, tagasi jõuaks laupäeval, vahetult enne pühapäevast kabeturniiri. Ei mängi välja. Helistasin tagasi ja ütlesin, et ei tule. Läksin koju ja rääkisin Üllele, et selline pakkumine… Ülle vaatas imeliku näoga otsa ja küsis, et miks ma siis ei lähe? Mõtlesime natuke aega selle üle. Tööasjad olid enam-vähem joonel, mingeid kiireid asju ei olnud. Lubati, et saab internetti ka, mille kaudu siis pakilisemaid tööasju saaks ajada. Kabeturniiriga oli nii, et kabenupud olid värvimata ja laudadele reklaamid peale panemata. Need ülesanded said ära delegeeritud ja saigi otsustatud, et peaks ikka minema. Minema soojale maale päikese kätte lume seest…

Laupäeva hommikul siis kodunt minema. 13.30 pidi lennuk välja lendama. Kõigepealt oli check-inis mingi jama. Kuna ma olin kellegi asemel, kes ei saanud mingil põhjusel minna, siis oli kuskil nimekirjas ikka kellegi teise nimi minu asemel. Selle küsimuse lahendamine võttis umbes 20 minutit ja vahepeal oli 3 teenindajat korraga leti taga mõtliku pilguga arvutit vaatamas… Lõpuks sai selle asja korda. Kobisime siis edasi lennukit ootama. Lennuk tõusis õhku 14.15.

Lend oli suht ebahuvitav. Lendur litsus korralikult pedaali ja maandusime vist ainult 15 minutit hiljem kui plaanitud. Maandumine oli väga sujuv ja kõrvadega ei olnud mingit probleemi.

Kui hotelli jõudsime, hakkas jälle jama selle vana nimekirjaga, kus minu nime sees ei olnud. Vahepeal oli lausa meie grupijuht teisel pool letti arvuti ekraani taga ja ajas asju. 🙂 Asi lõppes sellega, et mind paigutati üksinda kahesesse tuppa. Mõnna.

Söögiga on siin selline lugu, et isegi kõlbab täiesti süüa. Eelmine kord 2005. aastal, kui sai esimene kord Egiptuses käidud, pidin peaaegu nälga kõngema, sest peale saia ei olnud midagi süüa. Kõik oli kuidagi imelik ja mul alla ei tahtnud minna. Tookord avastasin eelviimasel päeval, et omlett oli päris hea ja sai siis seda põhiliselt söödud. Seekord on lugu kõvasti parem. Ei tea, kas ma olen leplikumaks muutunud või ongi söögid paremad 😀

Kuna õues oli juba pime, siis tegime peale õhtusööki hotelli territooriumil väikese tiiru ja kuna ma eriline peoloom ei ole ja alkoholiga ka suurem sõber ei ole, siis kobisin suht varakult magama.

Hommikul ärkasin natuke peale seitset ja läksin tegin pooletunnise hommikujooksu. Territoorium on võrreldes Domina hotelliga suht väike, nii et vähe imelik hakkas lõpuks siin tiirutamine.

Hommikusöök ja snorkeldama. Uhh. Vesi on ikka super. Suht soe ja väga läbipaistev. Ilusad kalad, korallid… Vägev! Lahe on see, et kui natuke kauem uurid neid koralle, siis hakkad märkama igast väiksemat elu ja üldse rohkem nägema. Peaaegu igast augukesest paistab mõni siil, kellele peale ei maksa astuda. Peale lõunat snorkeldades nägin mõne meetri sügavusel korallide serva all Lionfishi, kes peaks minu meelest väga mürgine olema… Vaatlesin seda seal tükk aega. Minust ta sinna jäigi.

Ja muidugi on igasuguseid ilusaid ja koledamaid kalu väga palju.

Internetiga on nüüd nii, et tubadesse kenasti wifi levib. Aga internet olla ära läinud ja keegi ei tea, millal see tagasi tuleb. Täna on esmaspäev ja interneti puudumine hakkab mind murelikuks muutma. Tahaks kodustega suhelda ja kabeturniiriga seoses oleks ka mõned asjad vaja ajada…

Peab minema kuskile internetti otsima…