Neljapäeval helistati – tule Egiptusesse. Me teeme sulle praegu kõik välja ja sa teed meile selle eest sukeldumiskoolitust…
Alguses mõtlesin, et jama värk, tagasi jõuaks laupäeval, vahetult enne pühapäevast kabeturniiri. Ei mängi välja. Helistasin tagasi ja ütlesin, et ei tule. Läksin koju ja rääkisin Üllele, et selline pakkumine… Ülle vaatas imeliku näoga otsa ja küsis, et miks ma siis ei lähe? Mõtlesime natuke aega selle üle. Tööasjad olid enam-vähem joonel, mingeid kiireid asju ei olnud. Lubati, et saab internetti ka, mille kaudu siis pakilisemaid tööasju saaks ajada. Kabeturniiriga oli nii, et kabenupud olid värvimata ja laudadele reklaamid peale panemata. Need ülesanded said ära delegeeritud ja saigi otsustatud, et peaks ikka minema. Minema soojale maale päikese kätte lume seest…
Laupäeva hommikul siis kodunt minema. 13.30 pidi lennuk välja lendama. Kõigepealt oli check-inis mingi jama. Kuna ma olin kellegi asemel, kes ei saanud mingil põhjusel minna, siis oli kuskil nimekirjas ikka kellegi teise nimi minu asemel. Selle küsimuse lahendamine võttis umbes 20 minutit ja vahepeal oli 3 teenindajat korraga leti taga mõtliku pilguga arvutit vaatamas… Lõpuks sai selle asja korda. Kobisime siis edasi lennukit ootama. Lennuk tõusis õhku 14.15.
Lend oli suht ebahuvitav. Lendur litsus korralikult pedaali ja maandusime vist ainult 15 minutit hiljem kui plaanitud. Maandumine oli väga sujuv ja kõrvadega ei olnud mingit probleemi.
Kui hotelli jõudsime, hakkas jälle jama selle vana nimekirjaga, kus minu nime sees ei olnud. Vahepeal oli lausa meie grupijuht teisel pool letti arvuti ekraani taga ja ajas asju. 🙂 Asi lõppes sellega, et mind paigutati üksinda kahesesse tuppa. Mõnna.
Söögiga on siin selline lugu, et isegi kõlbab täiesti süüa. Eelmine kord 2005. aastal, kui sai esimene kord Egiptuses käidud, pidin peaaegu nälga kõngema, sest peale saia ei olnud midagi süüa. Kõik oli kuidagi imelik ja mul alla ei tahtnud minna. Tookord avastasin eelviimasel päeval, et omlett oli päris hea ja sai siis seda põhiliselt söödud. Seekord on lugu kõvasti parem. Ei tea, kas ma olen leplikumaks muutunud või ongi söögid paremad 😀
Kuna õues oli juba pime, siis tegime peale õhtusööki hotelli territooriumil väikese tiiru ja kuna ma eriline peoloom ei ole ja alkoholiga ka suurem sõber ei ole, siis kobisin suht varakult magama.
Hommikul ärkasin natuke peale seitset ja läksin tegin pooletunnise hommikujooksu. Territoorium on võrreldes Domina hotelliga suht väike, nii et vähe imelik hakkas lõpuks siin tiirutamine.
Hommikusöök ja snorkeldama. Uhh. Vesi on ikka super. Suht soe ja väga läbipaistev. Ilusad kalad, korallid… Vägev! Lahe on see, et kui natuke kauem uurid neid koralle, siis hakkad märkama igast väiksemat elu ja üldse rohkem nägema. Peaaegu igast augukesest paistab mõni siil, kellele peale ei maksa astuda. Peale lõunat snorkeldades nägin mõne meetri sügavusel korallide serva all Lionfishi, kes peaks minu meelest väga mürgine olema… Vaatlesin seda seal tükk aega. Minust ta sinna jäigi.
Ja muidugi on igasuguseid ilusaid ja koledamaid kalu väga palju.
Internetiga on nüüd nii, et tubadesse kenasti wifi levib. Aga internet olla ära läinud ja keegi ei tea, millal see tagasi tuleb. Täna on esmaspäev ja interneti puudumine hakkab mind murelikuks muutma. Tahaks kodustega suhelda ja kabeturniiriga seoses oleks ka mõned asjad vaja ajada…
Peab minema kuskile internetti otsima…