Pole pikka aega kirjutanud. Pole nagu tahtmist olnud või ei teagi…
Aga eilne päev oli selline, et selle peaks ikka jäädvustama.
Hommikul kell 7.30 ajas mu poeg mind üles ja tõi mulle hommikusöögi voodisse. Oli teinud sändvitše ja piparmünditeed meega. Sändvitšidele oli veel inglise sinepit peale määrinud – just nii, nagu mulle meeldib 🙂 Taldriku servale oli lõiganud marineeritud kurgi- ja tomativiilud. Ja magustoiduks oli paar kommi ka 😀
Igatahes oli see väga meeldiv üllatus, eriti veel teades, kui raske on tal hommikul nii vara ärgata.
Pärast hommikusööki ja väikest unepausi läksime koos Kmr-iga kahekesi kossu mängima. Saime mõlemad korralikult higiseks. Ma pole temaga vist kordagi niimoodi 1-1 teinud. Või kui, siis väga ammu. Ta on täpselt nagu mina. Tehnika on nõrgavõitu, aga kompenseerib seda hullu rabelemisega 🙂 Rabeleda jõudis ta üllatavalt palju. Kui siis korvpalli ära lõpetasime ja koju tulime, oli Ülle käinud poes, teinud head sööki ja ostnud head kooki. Laud oli uhkelt kaetud ja isegi küünal põles laual. Väga uhke.
Peale lõunat kimasime Tallinnasse kinno. Meie Kmr-iga läksime viimast Bondi vaatama ja Ülle vaatas Edega Eestlanna Pariisis. Kommid, popcornid, cocad, pärast veel Solarises burksi ja tagasi koju.
Vahepeal oli koju lauale tekkinud 3 pudelit Cocat ja pakike Rafaellot Ruthilt kirjaga “Maailma parimale isale”. Väga liigutav 🙂 I täppideks olid väiksed südamekesed.
Vot selline päev.
Päeval vahepeal mõtlesin, et mul on tegelikult ikka kõik olemas ja ma olen õnnelik.