Ma olen vahel mõelnud, et kust tuleb kunstnikul inspiratsioon. Või luuletajal. Või inimesel üleüldse.
Eile juhtus selline asi, mida ma ei ole vist varem kunagi kogenud. Või vähemalt ei ole seda omale teadvustanud. Tegin suvilas natukene saunapuid ja põletasin oksi. Ja jõin lõkke ääres kohvi. Ja äkki tabas mind arusaamine, et see on hetk, millest ma olen nii väga puudust tundnud ja unistanud ilma, et sellest endale oleks aru andnud. Alateadlikult. Ja see tunne oli nii paganama võimas, et lajatas nagu puuga. Kui ma üritasin seda hetke Üllele edasi anda, siis tuli peaaegu pisar silma.
Viimaste aastate jooksul, mil ma olen koolis käinud, on juhtunud igasuguseid asju. On asjad ja inimesed ja tegevused ja emotsioonid, mille üritad panna kuhugi riiulile, kuni ühel hetkel on aega nendega tegeleda. Sõbrad näiteks. Hobid. Kahjuks. Ja siis need asjad kuhjuvad. Ja siis täidad neid tühimikke õppimisega. Või üritad täita. Kogu aeg on kusagil mingi surve. Ja siis on emotsioonid, mida on raske kontrollida.
Mulle meeldib tegelikult õppida. Aga vahepeal läheb paljuks see kohustus, mille oled võtnud, kui lähed kooli. Justkui pead selle lõpetama, sest lihtsalt pead. Võibolla oled oma tulevikku sellega sidunud või tahad midagi tõestada.
Maratoni kõige raskem osa on viimased kilomeetrid. Isegi mitte ehk kõige viimane, sest tead, et kohe järgmise kurvi taga on lõpp. Me oleme kohe sellest kurvist läbi ja finiš paistab. Pärast finišit tulevad suuremat sorti elumuutused ja ma kavatsen seda täiega nautida. Ja täita rohkem selliste hetkedega, kus tunned, et see on just see, mida sa päriselt tahad.
Hetk ise oli selline:
