Kuigi seda lugu on juba vähemalt kahes blogis kirjutatud (Dilli blogi ja Ülle blogi), pean kirja panema ka oma versiooni minu ilmselt kõige ekstreemsemast sukeldumisest 🙂 .
Ükspäev tuli meile poodi üks kurva näoga kalamees. Hakkab rääkima, et ei tea, mis see talvel sukeldumine ikka suvisest sukeldumisest väga erineb. Ta nimelt kaotas merel õngitsedes oma kullassepa tehtud kalli käsitöölandi ära. Olevat neid kunagi kolm tükki lasknud teha, aga toimis hästi ainult üks. Ja see nüüd kukkus lihtsalt jääauku kuna tamiil läks katki. Ta ise ikka aeg-ajalt käivat suvel sukeldumas ja varustuski olevat oemas. Läheks ja tooks selle landi ise ära – mis seal ikka nii väga.
Ma siis ikka uurisin, et kas kursustel käinud ja mis kogemus on jne. Laitsin tal selle idee lõpuks maha, sest paistis, et hästi tal see ei lõppeks – alates sellest, et pole korralikku ülikonda, regu jne. Leppisime siis kokku, et ta maksab meile sõidukulud kinni ja teeb augu ette – siis võiksime ise kohale minna ja vaadata, kas selle superlandi äkki üles leiame.
Kutsusin Dilli ka kampa ja leppisime kokku, et reede õhtul läheme otsima.
Reedel oli muidugi ilm suht nigel – tuiskas ja sadas lund. Vahepeal oli juba tunne, et tuleb vist üritus sellel päeval katki jätta ja mõni teine kord proovida. Kuna aga kalamees oli Pärnus ja väitis, et seal on ilm ilus ja õhtupoole läks ilm ka selgemaks ja tuisk jäi vähemaks, otsustasime ikka minna ja vaadata, kas asjast saab asja. Ja plaan oli selline, et kui ka ei saa sukelduma, siis Pärnusse Dilli lemmikusse pizzakohta pizzat sööma saame ikka minna.
Koht ise oli Tõstamaal ja olevat vaja kokku umbes kilomeetri jagu enne kõndida, enne kui augu juurde jõuab. Kutsusin ka ühe meie sukelduja ka kaasa köit hoidma – see lubas ka alguses tulla, aga tuli välja, et ta oli unustanud ära, et samal päeval on ta naise sünnipäev, siis arusaadavatel põhjustel ei saanud ta kaasa tulla 😀 . Tuli hoopis Ülle. Panime poe varem kinni, võtsime Dilli märjamaalt peale ja kimasime Tõstamaa poole. Poole tee peal kalamees helistas, et auk on ka valmis.
Pimeda hakul jõudsime Värati sadamasse, kus meid ootasid ees kolm kalameest. Väga abivalmis kalamehed 🙂 . Üks võttis minu vesti, teine Dilli vesti ja kolmas kelguga muu kola (meeste õnneks olid meil kaasas 6L 300bar balloonis). Panime Dilliga ülikonnad juba auto juures selga. Alguses jäid meile tassida ainult lestad, aga kuna lumi oli ikka suht paks ja kelgumehel oli püris raske, siis võtsin kelgust ühe raskusvöö enda kätte ja viskasin endal üle õla. Üks mees pani pikalt ees minema je meie sumasime tasakesi järele. Lumi oli kohati isegi põlvini, aga kuna meie ees tegid juba kolm meest rada ette, siis polnud väga hullu. Esimene mees lõks vist lõhna järgi, sest väljas oli juba päris pime ja lampi ja GPSi tal igatahes kaasas ei olnud. Kui olime juba jupp aega kõmpinud, siis jäi esimene mees seisma ja hüüdis, et kaotas raja ära. Otsisime seda auku siis tükk aega, läksin ka oma lambiga ette, et oleks vähe lihtsam. Kui seal siis niimoodi otsisme, tundus asi üsna lootusetu olevat ja tuju hakkas kergelt langema. Lõpuks leiti auk üles ja tuli välja, et Ülle ja Dill olid praktiliselt selle augu kõrval olnud 🙂 .
Edasi hakkas asi juba libedamalt minema. Köis paika, vilkur vette, kola selga ja ise ka vette. Siis hakkas asi huvitavamaks minema. Vesti inflaator oli ära jäätunud, nii, et kumbki nupp ei töödanud. Kuna mul oli vestis õhku piisavalt, siis oletasin, et ehk sulab inflaator vees üles. Mask sai märjaks ja läks täiega jäässe, nii, et midagi välja ei näinud. Kuna niikuinii oli plaan vees mask ära puhastada ja sügavus oli selle koha peal 4 meetrit, siis ei muretsenud ka selle pärast eriti. Hoidsin Dilliga kokku ja plaanisin koos temaga laskuda. Pärast tuli välja, et tema mask oli täpselt sama pime nagu mul ja tema hoidis minu ligi, et minuga koos laskuda. Igatahes laskusime siis koos põhja ja puhastasime maskid ära. Vesi oli päris selge ja põhi oli selline liivane, karpidega kaetud ja üksikute kivikestega.
Siis hakkas minu regu voolama. Alguses tundus, et pole väga suurt probleemi jas las ta tühi voolab, kuna ei olnud plaanis ka väga kaua seal all otsida. A siis hakkas see ikkagi kergelt pinda käima. Võtsin Dilli varuotsa ja näitasin talle, et mul regu voolab. Ta keeras siis mul kenasti ballooni kinni ja lasime siis regul sulada natuke. Ise otsisime vaikselt edasi. Lõpuks sulas regu lahti uuesti ja sain enda regu jälle tagasi. Natuke aega saime otsida, kui regu jälle ära külmus. Olin siis jälle natuke Dilli varuregu otsas ja sulatasime minu regu. Dill leidis vahepeal põhjast mingi kõvera roostes naela. Kuna see ei tundunud väga hõbedast landi moodi olevat, siis otsisime edasi. Sain lõpuks jälle oma regu suhu ja kulgesime vaikselt põhjas ringi. Nägime mitut emakala ja merikilke ka paar tükki. Vaikselt hakkas mulle tunduma, et ega me seda lanti vist üles ei leia. Kui äkki Dill põhjast midagi kobas ja tõstis käe üles koos landiga. Oli teine juba liiva alla mattunud ja paistis sellest ainult konks. Olime ilgelt rahul, surusime käppa ja patsutasime õlale ja tulime välja. Mina olin veel vee all otsapidi, kui Dill landi veest välja tõstis, nii et ma kalamehe nägu ei näinud. Kahjuks. See olevat olnud omaette vaatamisväärsus. Pärast Ülle rääkis, et mees olla seletanud, et tegelikult ei looda ta enam seda lanti näha ja on selle juba mõtetes maha kandnud. No igatahes sai ta selle kätte ja ilmselt sellega talvel enam kalale ei lähe. Vesti inflaator ei olnud siiski üles sulanud, aga polnud ka väga probleemi. Ronisime veest välja, vestid enda seljast maha ja kalameestele selga. Muu kola kokku ja sadama poole tagasi. Ülikonnad jätsime selga, mina jätsin kindad ka kätte ja alguses mõtlesin, et jätan kapuutsi ka pähe. Kui olime natuke aega kõndinud, tundus ikkagi, et pea hakkab varsti külmetama. Aga kuna kapuuts oli juba parajalt jääs, siis ei saanud seda ise enam kätte 😀 . Mehed tõmbasid mul kapuutsi peast ja Ülle tõmbas mulle kohe mütsi pähe – sellise näoauguga pika kaelusega mütsi. Väga mõnus. Seekord olin ma enda vöö peale jätnud ja Dilli vöö oli ka üle õla, nii et kelgumehel oli jääle veitsa kergem 🙂 . Tuju oli hea ja energiat oli ka veel parasjagu alles.
Ülikonnad külmusid raudrüüdeks ja irvitasime seal omaette, et kui pikali kukuks, siis enam püsti ei saaks. Ja et kui Dill mulle üritaks jalaga strateegilistesse piirkondadesse virutada, siis esiteks ei tõuseks ta jalg piisavalt kõrgele ja teiseks lööks ta heal juhul mu ülikonna veitsa mõlki, mis võiks võibolla kergelt ebamugavust põhjustada, aga kindlasti mitte olulisel määral. Vot sellised vallatud mõtted 😀 .
Imekombel saime varustuse üllatavalt lihtsalt seljast ära ja läksime rahulolevalt laiali. Meie tee viis meid veel Pärnusse pizzat sööma. Mis maitses peale seda üritust eriti hästi.
Sellise sukeldumiste juures saab selgeks see, kui olulised on igasugused lisajõud ja paariline. Kui ikka varustus tassitakse mingi 1,5km kaugel asuva augu servale, et sa saaksid sukelduda, on väga mõnus. Kui usaldad inimest, kes hoiab köit, tunned ennast jälle turvalisemalt. Ja muidugi kui sul on paariline, keda usaldad ja kes ei erutu liigselt väikestest asjadest ja kes oskab enda ja ka teiste probleemidega toime tulla, siis on ülikõva.
Mulle igatahes see üritus meeldis väga ja kindlasti saan sellest veel palju rääkida 🙂 . Kuigi Dill oli sellel päeval selle ürituse edukuse suhtes üsna skeptiline, oli ka tema nägu pärast palju rõõmsam. Ja see oli tore.