Laupäeval käisime kambaga Sankt Peterburis barokambris. Üritust korraldas Maremark ja eesmärk oli testida enda lämmastikunarkoosi taluvust. Kokku läks ennast uurima 9 inimest ja üks oli veel lihtsalt kaasas. Tallinnast panime minema kell 15.00 kahe autoga, milles kokku 8 inimest ja 2 tulid veel soome kaudu oma autoga.
Ei hakka praegu pikemalt kirjutama venivast piiriületusest, kehvast teest ja seiklemisest, mis kulus enne gostinnitsasse jõudmist, sest jutt läheks kole pikaks. Magama sai lpõuks umbes kell 2 öösel ja kuigi magasin väga kehvasti, oli hommikul suht värske tunne.
Hommikul kell 8 paiku läksime sõime ühes söögikohas paar pirukat ja kell 9 olime juba Peterburi sõjameditsiini akadeemias.
Seal alustati kõigepealt lühikese teoorialoenguga ja jätkati mitmesuguste testidega. Süsteem on siis selline, et kõigepealt teed mingeid ülesandeid, mille järgi saadakse mingi pilt inimese mõtlemise, koordinatsiooni, mälu jne kohta ja siis samu teste barokambris tehes saavad nad välja selgitada, kui tugevalt lämmastikunarkoos sind mõjutab.
Teste oli kolm. Esimene on selline, kus on A4 leht täis rõngaid, milles on kuskil ava sees, umbes nagu silmaarsti juures oleme näinud. Need rõngad on umbes 6mm läbimõõduga ja avad on erinevates suundades. Nüüd öeldakse sulle, et millises suunas olevate avadega rõngad tuleb läbi kriipsutada. Meil oli näiteks kella 9 ja kella 5 suunas. Pead läbi kriipsutama nii palju kui jõuad 3 minuti jooksul. Kui öeldakse stop, siis tuleb lisaks ära märkida, kus maal omadega olid. Kui tõmbasid vale rõnga läbi, oli viga ja kui jätsid mõne vahele, oli samuti viga.
Teine test koosneb kahest ruudustikust, mis koosnevad 25st ruudust. Esimeses ruudustikus on suvalises järjekorras numbrid, mis on valitud vahemikust 1-99. Kahe minuti jooksul tuleb võtta sellest ruudustikust numbrid ja siis vastavalt arstionude käsule panna nad teise ruudustikku kas siis kasvavas või kahanevas järjekorras.
Kolmas test on peast arvutamise ülesanne. Paberil on näiteks tehe 8+17= ja nüüd tuleb kõigepealt teha see liitmistehe ja siis hakata vastusele järjest liitma tehtes olevat teist numbrit. Ehk siis tuleb rida: 8+17=25, 42, 59, 76 jne. Nii palju kui jõuad mingi aja jooksul. (ei mäleta, äkki oli ka mingi 2 minuti jooksul).
Peale testide tegemist klassiruumis, tehti veel väike meditsiiniline kontroll (igast reaktsioonid, vererõhud, pulsid, kardiogrammid jne).
Eelnevalt oli meid jaotatud kolmestesse gruppidesse, millest siis igas grupis vähemalt 1 inimene rääkis hästi vene keelt. Meie olime teises grupis, nii et me läksime kambrisse ka teistena. Kambritesse mindi nendesamade kolmeste gruppide kaupa. Enne kui meie oma barokambrisse ronisime, oli esimene grupp juba kambris ja tegi oma teste. Lahe ja naljakas oli neid vaadata läbi pisikese aknakese seal teste lahendamas ja itsitamas.
Barokambrid olid ehitatud umbes 1980ndadte alguses, kõik majandamine käis käsitsi ja aega mõõdeti väikese budilnikuga. 🙂
Ronisime siis oma kambrisse, testid, 1,5l tühi mineraalveepudel ja meie sukeldumiskompuutrid väikestes veenõudes kaasa, uks kinni ja alla. Hoolimata kuskil 1,5 nädala vanusest kergest külmetusest, sain tasakaalustamisega ka väga kenasti hakkama. Viidi meid siis 70m sügavusele ja hingasime kogu aeg tavalist õhku. Minek võttis aega umbes 6 minutit. Hääled hakkasid peenikeseks minema juba 18m peal ja pilv peas hakkas tekkima umbes 40m peal. 70m peal sõitis katus ikka päris korralikult. Mõistus oli enda meelest üsna OK, sai ikka kenasti aru mis toimub, mis tegema peab jne. Aga sain ka ise aru, et keskendumine ja tähelepanuvõime oli ikka päris korralikult häiritud. Suhtlemine väljaspool kambrit olevate inimestega käis mingi krapi kaudu, kuigi tegelikult oli ka ilma selleta üsna võimalik läbi seina rääkida.
Anti käsk testide kallale asuda. Aega anti jälle sama palju kui enne klassis. Ringikestega ülesandes sain ringikesi vist isegi rohkem märgitud kui enne klassis ja pärast ei olnud näha ka väga erilisi möödalaskmisi. Kui numbrite järjestamisega sain klassis kõik numbrid ritta ja ühtegi ei jäänud puudu, ega üle, siis selles harjutuses olid mul kaotused käige suuremad. Kui jõudsin enda arust viimase numbrini, siis oli alumisest ruudustikust veel puudu kokku 7 numbrit ja hilisemal vaatlusel selgus ka, et olin 2l numbril järjekorra ära vahetanud. Arvutusülesandes tuli rivi umbes sama pikk kui klassis, aga sisse oli lipsanud mõned arvutusvead.
Ehk siis minu puhul vähemalt oli selline lugu, et ülesannete tegemise ajal sain ma ise ka aru, et keskendumise ja tähelpanuvõimega on pahasti ja see oli ka pärast ise teste üle vaadates näha. Ametlikud järeldused ja testide tulemused peaksime kätte saama umbes nädala-paari pärast.
Natuke lõbusamat poolt ka. Kuna lämmastikunarkoosi seostatakse enamasti eufooriatundega, siis saime seda ka omal nahal korralikult tunda. Esiteks muidugi see, et hääled lähevad täiega veidraks, täpselt nagu siis, kui heeliumit hingata ja siis rääkida. See ajab ilma narkoositagi naerma, aga kui veel “pilves” oled, siis seda enam. Üritasime siiski ennast kontrollida, aga ega see ka 100% ei õnnestunud. Ühel sukeldujal meie grupist lakkas pastakas teise tesit ajal töötamast ja see põhjustas muidugi meil palju lõbusust, kui ta seda seal kirus ja sellega vehkis. Teine mees meil oli ka muidugi tore, pakkus talle, et oota ma teen endal pool testi ära ja siis teed sa minu pastakaga omal pool testi. Siis oli veel kõigil rõõmu kui palju, kui ma avastasin teises testis, et ülevalt ruudustikust said numbrid otsa ja alumises veel 7 puudu ja kirusin, et see test läks küll täiest p….e.
Naljakas situatsioon oli ka selle eelpoolmainitud 1,5l pudeliga. See oli meil kaasas, et vaadata, kuidas rõhk selle kokku surub, kui pudelil on kork peal. Kuna 70m sügavusel on rõhk 8 korda suurem, kui pinnal, siis oli pudelist järgi õhuke liistakas. Muidugi oli kuju säilitanud selle kork ja mingil määral põhi. Igatahes oli sellega selline lugu, et vahtisime seda pudeli kokkutõmbumist, kuni jõudsime põhja, siis panin pudeli käest ära ja võtsime testid käsile. Kui testid olid tehtud ja meid hakkati üles tooma, siis tahtsime vaadata, et mis siis pudeliga toimub. Hakkame siis pudelit otsima, ja selgus, et pudel on kadunud. Muidugi ei mäletanud keegi, kuhu ma selle panis, sest kõik olid siis juba korralikult pilves. Otsisime seda täielikus hämmingus tükk aega. No kuhu ikka saab see siis kaduda väikeses metallist torukeses, mida nimetatakse barokambriks? Lõpuks tuli välja, et see oli sattunud testide vahele. 😀 Pudel oli nii õhuke ja selle väikese lauakese peal, mis seal kambris oli, olid ka hapnikumaskid, nende otsa olin pannud pudeli ja selle peale testid. Aga pudel oli nii õhuke, et ei paistnud lihtsalt sealt paberite vahelt välja.
Kui allaminek ja testide tegemine võttis kokku aega kuskil 15 minutit, siis ülestoomine koos peatustega võttis aega kokku 136 minutit. Temperatuuride muutus viimise ja toomisega ei olnud nii suur, kui ma ootasin ja külmetada õnneks ei saanud. Mina igatahes võin kinnitada, et selliselt sügavuselt sellise narkoosilaksuga tulles ei kao lämmastikunarkoos midagi nii ruttu ära. Minul oli igatahes veel 15 meetri peal tunda, et olemine ei ole ikka veel päris see ja et kerge hõljum on veel peas.
Peale kambrist välja tulemist tehti uuesti veel meditsiiniline kontroll, lisaks veel kontrolliti, et veres ülemäära lämmastikumullikesi ei oleks ja oligi laialiminek.
Käisime veel pelmeene söömas ja ühes kaubanduskeskuses koju mõningast nänni ostmas ja kimasime kodu poole. Piiriületus võttis seekord aeg 3tundi, ilm oli sõiduks ka veel väga kehva ja koju jõudsin lõpuks kell pool 4 öösel.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et väga, väga lahe kogemus oli. Sankt Peterburg on küll liiga suur ja kohutava liiklusega (öösel kell 1 on seal liiklus samasugune, kui Tallinnas tööpäeval), ag aga kõik vene inimesed peale tollitöötajate, kellega kokku puutusime, olid väga sõbralikud ja mõnusad. Eriti sukeldumisinstruktor Igor, kes oli meie kontaktisik kohapeal. Muidugi arstid, kes uuringuid läbi viisid olid samuti väga muhedad, vastutulelikud ja üldse jätsid väga hea mulje. Soovitan kindlasti kõigil võimaluse korral sellisest üritusest osa võtta ja kindlasti kaalus see kuhjaga üles piiril ootamised, magamata ööd ja pahurad tollitöötajad. 😀
Tänud kõigile, kes viitsisid asja organiseerida ja kelle tõttu selline asi üldse võimalikuks sai!
P.S. Kuigi pilt lubati kohapeal teha, siis internetti neid riputada ei lubatud. Nii, et kui keegi peaks juhtumisi neid näha tahtma, siis peaks minu juurest läbi tulema. 🙂