Mrt blogi

Viimati käisin avavees sukeldumas vist septembris. Jupp aega juba mõtlen, et see viga tuleks kuidagi parandada, aga aeg on kuidagi kadunud käest… Nüüd vahepeal siin külmetas kõvasti ja veekogudel kenasti kaaned peal. Täna siis läksime Rummu ja tegime ühe kaane sisse augu. Jää oli kuskil 20cm paks. Hea oli , et jõudsime varakult kohale, sest jää oli lumest puhas ja väga läbipaistev. Alguses oli ilma kalipsota natuke freaky jää peale minna, sest põhi paistis kuskil 3-4meetri peale kenasti ära nagu õhus oleks kõndinud 🙂 . Sellel ajal, kui me auku jäässe tegime ja asju sättisime, hakkas vaikselt lund sadama. Oleks tunnike hiljem kohale jõudnud, ei oleks seda läbipaistvat jääd eriti nautida saanudki.

Vee alla saime kenasti. Mul muidugi läks mask enne jäässe, kui vee alla jõudsin. Mingi hetk hakkas see piiratud nähtavus pinda käima ja näitasin Ullile, et lasen maski vett täis, et jää ära sulaks. See näitab, et lollakas oled (3 kraadine vesi vastu nägemist ei ole väga mõnus). Ma siis näitasin, et aga ma natukene ainult lasen 🙂 .Keerasin näo alla ja lasin sutsaka vett maski, nii et vesi vastu nägu ei läinudki ja loputasin maski ära. Pilt muutus kohe kõvasti selgemaks. Ull selle peale proovis ka süsteemi ära…

Mõtlesime, et läheme alguses kalda poole, kus on miski 1,5m sügavune astang ja praegu siis jää tõttu selline koopa moodi moodustis, aga köis sai täpselt nii pikk jäetud, et ulatus täpselt astangu servale… Aga polnud hullu. Tiirutasime ringi ja vaatasime u 8m sügavuselt, kuidas jää peal Ader kõhuli uisutas – ka päris lahe vaatepilt. Lõpus muidugi harjutasime jälle jää all kõndimist ja lollitasime niisama. Välja tulime enne, kui külm jõudis hakata. Külm hakkas siis, kui välja tulime. Väljas oli -10 kraadi ja asjad hakkasid kiiresti jäätuma. Mul on kalipsol kummist saapad, mis eriti sooja ei pea ja villased sokid kummikus on natuke vähevõitu. Põhilselt külmetasidki pärast jalad. Peab selles suhtes midagi välja mõtlema.

Lõpus oli eriti mõnus see, et Ader aitas pärast asju seljast võtta ja valas sooja vett külmunud klambritele ja lukkudele. Väga mugav värk.

Pärast istusime Ulli bussis ja jõime teed sõime pirukaid ja piparkooke ja muljetasime. Rohkemat polekski osanud ühest sukeldumisest tahta…

Et talvel oleks ka midagi huvitavat teha, korraldame 2010 aasta jaanuaris Valtu Spordimajas allveekabeturniiri.

Idee vee all kabet mängida tuli see suvi kuidagi juhuslikult Ulliga jutuajamise käigus. Lasime kohe teha tinast kabenupud ja tegin pleksiklaasist kabelaua ka. Pärast selgus, et idee iseenesest nii uus ei olegi ja vee all kabet mängitud on varemgi.

Igatahes tuli tahtmine asja natuke levitada ja sellest ka kabeturniiri korraldamine.

http://www.diverinside.us/869.html

Eks paistab, mis sellest välja tuleb…

Seekord tahtsime minna vee alla maju vaatama. Plaan oli otsida üks vahetult veepinna all olev pidepunkt üles ja siis selle järgi majadeni orienteeruda. Aga ei leidnud seda pidepunkti üles 🙁 . Kuna rahvast oli rohkem, siis üritasin 2 korda käia vee all otsimas mingit vihjet võimalike orientiiride kohta. Ei leidnud. Nende laskumistega andis päris hästi tunda umbes nädalavanune kerge külmetus. Ehk siis siinuseid ei õnnestunud tasakaalustada hästi. Sügavus oli keskmiselt 10m. Ja kui pinnale tulin, siis tuli ninast teatud klimpe korralikult 🙂 .

Et siis. Kuna ei leidnud ühtegi pidepunkti, otsustasime laskuda põhja ja hakata põhjas kalda poole liikuma lootuses, et midagi ikka ehk tee peale jääb. Mina olin Ulliga paaris. Kuna mul oli 2 korda põhjas juba käidud ja 13minutit põhjaaega kirjas, siis oli mul õhku jupi maad vähem kui Ullil. Selle lahendasime sedasi, et kui oli pikem ujumine, siis mina hingasin tema lisaotsast. Päris lahe oli reaalselt kasutada sellist varianti. Kui mingit objekti vaatlesime parasjagu, siis hingasin jälle oma hingamisotsast.

Lõpuks, kui kaldasse jõudsime, tahtsin harjutada poi ülesse laskmist ja selle otsas ohutuspeatuse tegemist. No ei tulnud eriti hästi välja. Sain selle välja lastud küll ja enam-vähem 5m sügavusel hõljudes. Aga poi ei läinud korralikult täis ja hõljus kuskile eemale ka veel. Ühesõnaga igavene jama oli sellega. Peab rohkem harjutama. Eriti kehvasti läks lõpuks pinnale tulemisega. Ehk siis läks see vähekene kontrolli alt välja. 5m peal sai püsitud küll suht ilusti. aga kui ülespoole tulema hakkasime, siis millegipärast ei suutnud tõusu enam eriti kontrollida. Ei saanudki aru, milles probleem oli.

Kokku tuli põhjaaega 5+8+40minutit, mis on suht normaalne tulemus minu arust, arvestades sellega, et meil oli Ulliga 10l balloonid. Lõpuks jäi meil mõlemal järgi 30bari. Nii, et hingasin tema ballooni ka enda ballooniga ühetesaseks 🙂 .

Tore oli, et praktiliselt kõik rahvas midagi ikkagi üles leidis ja ilma elamusteta ei jäänud keegi 😀

P.S. Fotokas oli kaa vee all kaasas ja käitus teine kuidagi arusaamatult. Pärast tuli välja, et vesi oli kuidagi sisse sattunud. Pragu veel kuivab teine ja ei teagi, kas töötab enam 🙁 .

P.S.S Kui ikka siinused ei tasakaalustu, siis ei maksa eriti sukelduma minna. Nüüd on juba kolmas päev sellest sukeldumisest ja ikka on veel tagajärjed tunda… Kes teab, see saab aru 😛

…on sellised plaanid:

04.04 – 05.04 EFR (esmaabi) instruktori kursus

18.04 – 26.04 PADI IDC (ehk siis sukeldumisinstruktori) kursus

01.05 – 03.05 IE (sukeldumisinstruktori eksam)

10.05 Tartu jooksumaraton

Eile käiseime Ulliga motikale nööri külge panemas. Üks krossihuviline oli käinud Männiku karjääri jää peal motikaga kimamas ja selle käigus motika ära uputanud. Me siis Ulliga pidime minema ja motikale köie külge panema, et oleks võimalik see aparaat välja tõmmata. Ei kõla eriti keeruliselt antud ülesanne.

Aga. Jää oli piisavalt õhuke (millest tulenes ilmselt ka sõiduriista valele poole jääd sattumine), ehk siis august otse välja tõmmata motikat ei saanud. Mõtlesime siis, et läheme kaldast sisse, ujume motika juurde, nöör külge ja tagasi. Aga nähtavus oli jube kehva (alla meetri), ja ujusime, mis me ujusime, motikat ei leidnud. No OK. Mõtlesime siis, et läheme sissekukkumise august sisse ja ujume kalda poole. Et ehk on kaldalt auku lihtsam leida. Jää peal jalutamisega ja jää sisse augu tegemisega läks aga nii palju aega, et asjad hakkasid ära külmuma. Kui uuesti vee alla saime ja motikale lõpuks nööri külge, siis Ullil regu vaikselt voolas. Köis aga oli vaja veel jää alt kaldale viia… Üks tüüp lükkas labidaga lume sisse juti, mis viis siis motika augu juurest kalda augu juurde, et oleks selle järgi hea kohale minna, kui jää alt vaadata. Võtsin siis köie pihku ja hakkasin kalda poole minema. Aga ära eksisin. Jõudsin kaldale küll, aga mitte augu juurde. Auku otsides seal üksinda suhteliselt paksu jää all hakkavad igasugused huvitavad mõtted pähe tulema… Aga ma ei lasknud nendest mõttetest ennast häirida 🙂 Lõpuks läksin siis motika augu juurde tagasi. Tegime lõpuks siis nii, et tõmbasime veel köie kahe augu vahele jää peale ja Ull käis jää peal minu kohal ja näitas teed. Köis oli läbi jää üsna hästi näha ja kalda ääres nägin Ulli ka käega suunda näitamas. Siis leidin lõpuks kaldaäärse augu ka üles.

Kutid tõmbasid motika sirinal välja – karjääril on liivapõhi ja erilisi takistusi ei tekitanud. Motikas nägi välja nagu uus – pestud ja puha 🙂 .

Lõpetuseks – asi, mis tundub alguses lihtne, ei pruugi seda mitte olla. Orienteerumine sogases vees ei ole ka väga lihtne, kuigi harjutatud ju juba on üksjagu. Aga kui küsimus on meetris või pooles, mitte kümnetes meetrites, siis on asi natuke keerulisem. Jää pea kohal tekitab igasuguseid mõtteid. Vee all köitega mässamist peaks ka veel harjutama…

Kui endale ostsin kunagi sukeldumiseks kuiva ülikonna, siis ostsin kohe kaasa ka alusülikonna. Mis on mulle tegelikult suur. Pikk täpsemalt. Ümbermõõdu poolest enam vähem sobib, aga kole pikk on. Viimasel ajal on tekkinud mõte, et peaks endale parajama alusülikonna muretsema. Saaks tina vööpealt natuke ehk vähemaks visata, mugavam sellega enne ja pärast sukeldumist ringi sebida jne. 

Hakkasime siis vaatama asja. Mis siis välja tuli – minu pikkusele (171) vastaval ülikonal on puusaümbermõõt kuni 88. Võtsin mõõdulindi ja selgus, et mul on 101. Sellisele ümbermõõdule vastav ülikond oli pikkusele 190. Selline mul juba on…

Viisin siis vana ülikonna rätsepa juurde. See võttis vahelt tüki ära… Nüüd on päris mõnus seljas. Vette pole sellega veel küll saanud, aga peagi saab seegi viga parandatud…