Mrt blogi

Mul on fotokal lahe allveevälklamp. Vee peal töötab väga kenasti. Iga laks töötab. Aga vee all töötab siis kui ise tahab 🙁 . Ei olegi aru saanud mis tingimustel ta siis tahab töötada. Olen proovinud küll halvaga ja heaga…

Laupäeval tegime AWAREt. Kuna aastas on olemas selline päev, kus üle maalima sukeldujad ja mittesukeldujad kobivad veekogusid ja nende ümbrust koristama ja meil siin raplas ka väike sukeldumisrakuke tekkinud, siis otsustasime ühe kohaliku AWARE korraldada. Ise sellepärast, et kuna meil siin ikka kohalikud sukeldujad, siis kohalikud veekogud on ju ikka südamelähedasemad ja eks need ka ju vajavad koristamist…

Valisime veekoguks Öökulli paisjärve – seda ametlikku nime kuulsin mina muideks esimest korda, kuigi olen suurema osa elust selle veekogu lähedal elanud. Rahvakeeli kutsutakse seda kohta mitsuka veehoidlaks. Tekitati see veehoidla kunagi minu teada selleks, et oleks olemas vesi, millega mitsuka õunaaeda kasta. Nüüd ei ole seda jupp aega juba sellel eesmärgil kasutatud. Pumbajaam on küll alles ja torustikud ka ilmselt. Aga pumbajaamas pumpasid-värke enam sees ei ole.

Külaelanikud on seda veekogu ikka jõudumööda püüdnud korras hoida, aga otseselt vee all prügi korjamas seal keegi ei ole minu teada käinud.

Kogusime kokku kuskil tonni tuuris prügi. Enamus prügi oli mingi tavaline sodi – pudelid, krõpsupakid, torujupid jne. Põnevamatest asjadest vast paar gaasimaski, mingi kultuurimälestise silt, pirakas maeiteamitmemeetrine asbestist toru…

Prügi toimetasime kenast jäätmejaama, kus Ülle moosis mehikese ära ja meilt raha ka ei võetud selle prahi viimise eest 🙂 . Moosis sõna otseses mõttes – viis talle pärast purgitäie omatehtud ploomimoosi…

Mis mulle asja juures suurt heameelt valmistas – see, et tuli peale meie koolitatud sukeldujate veel mitu kohalikku sukeldujat, kellel oma varustus. Ja kaldal oli ka muidugi palju inimesi, kes sukeldumisega seotud otseselt ei olnud.

Öeldkase küll, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, aga selle ürituse kohta see ütlemine minu arust ei kehtinud 🙂

Järgmine aasta jälle.

P.S. pilte saab vaadata siit.

Tean, et mitmetel on olnud plaan Rummu karjääri põhja mingi platvorm või asi ehitada. Et oleks hea seal peal õpilastega harjutusi teha. Kartmata, et põhjast väga palju soga üles keerutatakse. Ja et oleks sile ja ühtlane tasapind. Nagu basseinis. Tuleb see asi ikka millalgi ette võtta ja ära teha.

Kunagi sai kirjutatud et see blog on mõeldud põhiliselt sukeldumispäevikuna. Kui nüüd asja vaatama hakata, siis ei ole viimasel ajal nagu väga sukeldumisest kirjutanud.

See tuleb sellest et enamus sukeldumisi on seotud koolituste ja tööga. Pole neist eriti midagi kirjutada. Või peaks kirjutama iga kord kui toredad ja hakkajad meil õpilased on ja kui kenasti nad kõigega hakkama saavad. Tegelikult ju enam-vähem nii ongi ju olnud ja ekstreemsusi ei ole siiani kohanud. Aga ma kardan et see blog muutuks sellisel juhul peagi väga igavaks.

Nii et tuleb oodata eredamaid elamusi, et oleks kirjutada midagi huvitavat.

Seniks muusikat…

Avastasin ükspäev et ei ole ammu teinud ühtegi sukeldumist, mis ei oleks kuidagi seotud kellegi teise järgi vaatamisega või mingi kursusega vms. Lisaks sain lõpuks kätte varda allveevälklambi ja fotoaparaadi vahele.

Järelikult oli juba kaks head põhjust miks minna sukelduma. Kahekesi. Ulliga. Moosisin ta ära ja läksime Rummu ekskavaatorit pildistama. Plaan oli siis selline et ujume pinnal kohale, mina pildistan ja teen värki, Ull niisama vaatab ringi ja poseerib :P.

Karjääri äärde jõudes esimese hooga ekskavaatori peal olema pidavat kanistrit ei näinud. Mõtlesime siis et otsime vee all trossi üles, mis masina külge kinnitatud on ja läheme selle järgi. Lõpuks ikka midagi umbkaudu õige koha peal nägime. Oli 2l karastusjoogi pudel. Ull leidis kaldalt ma arvan et vähemalt 25l kanistri, mille ilmselt jossimehed sinna vedelema olid jätnud. Võtsime selle kanistri ka siis kaasa ja panime ajama. Kopa peale. Kohale jõudes arvas pessimist Ull et ega see pudel päris õige koha peal ei ole. Et kindlasti on selle koha peal migi trossi liitekoht vms. Aga ei. Ekskavaator oli. Läksime siis alla ja mina hakkasin pildistama suure hooga. Vahepeal andis fotokas mingeid erroreid. Ilmselt on kaart tuksis, nagu pärast katsetamise teel selgus. Aga pilt sai tehtud parasjagu.

Siin neist siis väike valik:

Tundub et välise välguga saab igatahes tunduvalt etemad pildid kui selle fotoka enda välguga. Seda enam et vesi oli tegelikult suhteliselt sogane.

Tagasitulles mõtlesin et olen kaval ja tõmban ennast käega mööda trossi rahulikult – et jalgadega tööd vähem ja niikuinii trossi mööda läksime. Krt ühel hetkel avastasin et tross raibe on kergelt mingi õli või tavotiga koos. Ja muidugi oli siis osa sellest määrdeainest minu käe külge kleepunud. Hea et kindaid käes ei olnud. Neid oleks olnud ilmselt tunduvalt raskem puhtaks saada kui käsi. Ja kellel oli hea meel? Muidugi Ullil. Aga ta võttis kenasti fotoka oma kätte ja ma sain rahulikult käsi nühkida kui vaikselt kalda poole ujusime.

Kaldale jõudes avastasin et nii rahulik ja mõnus sukeldumine oli, et isegi alusülikond oli kuiv.

Jah. Sukeldumine on mõnus tegevus 😀

P.S. Ah jah, ahvenad olid nii suured et vahepeal hakkas lausa hirm…

Käisime kmriga puhkuse ajal Varese rannas sukeldumas ja vaatasin siin tehtud pilte üle ja pean nendest ühe siia kohe ülesse riputama 🙂

Vot nii.

Õigemini selleks valmistumine.

Kinda manseti kummiga olen mitu korda vastu vahtimist saanud.

Kinnast kätte tõmmates lipsas kord kinnas käest lahti ja valla pääsenud käega lõin endal nina veriseks.

Kolmapäeval veest tilkuvat kalipsot selga tõmmates sain enda käega vastu hambaid nii et mokk lõhki.

Järgmiseks ilmselt tõmban endal jala koos lestaga alt ära…