…siis tead, et seda oledki sa tegelikult otsinud alateadlikult kogu oma elu. Ja nüüd sa lõpuks saad aru, et nüüd oled kirgastunud ja enam ei ole vahet, kas oled elus või surnud…
Või midagi sarnast tuli Dilli suust, kui me Võhandu maratoni eelõhtul Otepää konsumis ananassi konservi maitsva kana-riisisöögi jaoks otsisime. 😀
Et siis olime reede õhtul kogunenud Dilli ja Katrega Otepääle, et minna laupäeva hommikul kell 7 algavale Võhandu maratonile – kanuuga 100km mööda jõge Tamula järvelt Võõpsule. Plaan oli tegelikult natuke kahtlane, sest mina olin kanuuga sõitnud enne ühe korra Kmr-iga 2 tiiru Mitsuka veehoidla peal ja Dill oli ka vist umbes viis korda kanuus istunud. Aga kanuu oli orgunnitud, võistlusele regatud ja tiimile ka nimi pandud: “Joldimurklid”. Mina ei tea, kuidas Dill selle välja mõtles või kust ta selle võttis, aga nii ta oli.
Ega mingit pikka heietust ei olegi mul siia plaanis kirjutada, tahaks panna lihtsalt kirja mõningad mõtted, mis mul selle 100km jooksul ja peale seda tekkisid…
Selline paadimaraton on tegelikult äge sotsiaalne üritus. Enamus inimesi ei lähe sellisele võistlusele võitma, vaid lihtsalt mõnusalt looduses aega veetma. Kui sul on veel paat kuidagi disainitud või vähemalt mingi lahe võistkonna nimi paadile kleebitud, siis saab palju inimestega suhelda. Sõidad seal kellegiga kõrvuti, soovid jõudu ja jutt areneb. Alguses sõitsime tükk aega koos paadiga nr 127, milles olid mees ja naine – naise nimi Helen. Mees pani pidevalt sellist kildu, et mul olid näo- ja kõhulihased naermisest kanged. 😀 Kui siis olid jälle mõne paadiga tükk aega kuskil koos sõitnud ja nägid neid uuesti ehk mingi 30km pärast, siis tervitasid neid juba nagu vanu tuttavaid. See on lahe!
Varustus on jube oluline. esiteks olid meil ägedad ülikonnad. Kuivad – käe- ja kaelamansettidega. Vett ei tulnud sisse mitte mingi nurga alt. Sokid olid ka otse ülikonna otsas, nii et kui oli vaja vahepeal mingil põhjusel vette astuda, siis tegid seda rahulikult, sest kuigi jalanõud said märjaks, jäid jalad seal sees ikkagi kuivaks. Kindad olid mul ostetud tööriiete poest peene koega pehmed ja peopesad kummiga kaetud. Need olid ikka viimase peal – 15 tundi sõudmist ja peopesad olid täiesti terved. Veel üks äge asi, mis Dillil olemas oli, on GPS käekella sees. Enne sõitu laadis ta sinna teekonna punktid, mis meid juhatasid pimedas ja muidu ka oli hea vaadata, kui palju oleme läbinud ja mis kiirus on. See tegi asja oluliselt lihtsamaks, kui tead, kus sa parasjagu oled ja palju on järgmise kontrollpunktini aega. Päikeseprillid olid tegijad. Oleks ma need maha jätnud, oleksin ennast maapõhja vandunud. Suurem osa ajast paistis päike mingi nurga alt näkku ja prilliklaaside tagant oli seda päikesepaistelist keskkonda rõõm nautida.
Kanuutamine on kõva meeskonnatöö. Hea on kui üks midagidki jagab. Mina olin ikka täiesti tume. Ma ei tea, kas Dill oli enne kõvasti tudeerinud või siis oli selle 5 eelneva korraga nii kõva põhja alla saanud, igatahes tänu tema juhendamisele selle maratoni läbi tegime. Oleks olnud selles kanuus kaks minusugust juhmakat, siis oleks see teekond küll väga lühikeseks jäänud. Ma ei saanud alguses jõekäänakutes voolu sees üldse pihta, kust ja kui palju ma uhama selle aeruga pean. Õnneks oli enne karmi lõiku piisavalt aega õppida ja selleks ajaks oli asi nii palju selge, et ühtegi suuremat prohmakat me ei teinud. Kuigi ei saa öelda, et ma selle nimel vahepeal pingutanud ei oleks. 😀 Mitte meelega muidugi. 😛
Pimedas sõitmine on ikka täiega möga. Vahepeal on vett ümber nii palju, et raske on aru saada, mispidi see jõgi nüüd edasi kulgeb. Pealambiga on jälle see häda, et kui see põleb ja siis vahepeal aeru teisele poole tõstad, siis käib käsi koos aeruga valgusvihust läbi ja sealt peegeldav valgus pimestab ikka täiega. Järgmine kord kui sinna maratonile minna, tuleb piisavalt pingutada, et mitte pimeda kätte jääda. Seekord saime pimedas sõita kokku umbes tunnikese. Iseenesest on öine jõgi ju lahe, konnad krooksuvad, teistsugused lindude hääled jne. Aga ikkagi, pimedas sõita mulle ei meeldinud. Oleks rada kuidagi tähisatud olnud, oleks ehk teine asi olnud… Aga oleks on paha poiss.
Kolmekordne võimlemismatt kanuu istme peal on hea, aga võiks järgmine kord veel pehmem olla. Sõidu lõpuks oli tagumik ikkagi väga hell – isegi autosse tuli suht ettevaatlikult istuda. Tunnen tõsiselt kaasa tüüpidele, kes ei olnud selle peale tulnud, et midagi istumise alla panna. Vahepeal me lõbustasime ennast sellega, et küsisime teistelt kanuutajatelt: “Kas teil istmepehmendused on?”. Ja siis neile, kellel ei olnud, rääkisime kui mõnus ikka on istuda, kui istumise all on pehme. Pakkusime siis pehmendusi müüa neile, aga muidugi kätte oleks nad saanud need alles finišis. 😀 Keegi õnneks väga kurjaks ei saanud…
Söögi joogi arvestamisega panin ma ikka väga puusse. Läksin sinna selliste varudega, millega oleks vabalt kolm päeva vastu pidanud. Ettekujutus oli, et tuleb 20 tundi kõva võitlemist, aga tuli välja suht mõnusat kulhgemist 15 tundi. Oleks aidanud paarist müslibatoonist ja paarist pudelist vedelikust. Lisaks siis sellele, mida rajal toitlustuspunktides pakuti…
Loodus oli väga kihvt. Metsad, liivakiviseinad, jõgi ise… Viimase peal. Vahepeal lihtsalt lasime ennast voolust kanda ja nautisime loodust.
Ilmaga vedas 100%. Päike paistis, tuul oli enamasti kas tagant või kergelt külje pealt. Vastutuult sõudmist oli vähe. Oli piisavalt soe – jahe hakkas kergelt ainult pauside ajal.
Veskitammid ja kärestikud olid igatahes kirsiks selle maratonikoogi peal. Need andsid piisavalt adrenaliini ja aktiivset tegevust. Ümber me kordagi ei käinud. Paati vett saime korralikult ikka paaril korral, aga jäime iga kord siiski püsti.
Pilte ja Dilli nägemust sellest üritusest saab vaadata siit, ja siit.
Ajaks tuli meil 15h 05min ja 59sek ja kohaks 215. Ise oleme rahul 😀 Väga rahul, et läksime ja lõpetasime.
Ja see kana-riisi söök, mida Katre reede õhtul valmistas, oli imehea.
P.S. Ikka tuli paras pikk heietus ja kindlasti tuleb midagi veel hiljem meelde. Eks siis kirjutan juurde 😀
