Mrt blogi

Täna on kolmapäeva hommik. Eile olime terve päev laevaga merel ja käisime sukeldumas. Välja sõitsime Domina Coral Bay kuurordist – sama koht, kus ise puhkasime 6 aastat tagasi ja kus suvel hai turiste sõi.

Kokku sain sukelduda kolm korda. Esimene kord Jacksoni riffil (ma ei ole kindel, kas ma õigesti kirjutasin selle) seina ääres, kus põhi oli miski mitmesaja meetri sügavusel. See oli ka kõige ägedam sukeldumine. Laev jäi ankrusse, panime asjad selga ja vette. Super nähtavus ikka. Pistad pea vette ja näed ikka igale poole. Läksime alguses ühes suunas ja laskusime vaikselt allapoole. Mingi hetk keerasime otsa ringi ja läksime kenasti seina ääres teisele poole, kogu aeg vaikselt laskudes. Miski 25m peal enam sügavamale ei läinud ja lihtsalt kulgesime. Mingi hetk tabasin ennast mõttelt, et nagu oleks mingi 5-aastane ja sattunud hiiglaslikku kommipoodi. Vaata mis suunas tahad, igal pool on riiulid igasuguste erinevate maiustustega. Ja nii 25 meetrit üles ja maeiteamitumeetrit allapoole ka veel. No kalu miljon sorti ja igat sorti miljon tükki. Huhh. Nägime veel ühte hullult pirakat mureeni ka. Seal sukeldumisel käis meie pundist kolm inimest.

Järgmine koht oli 4-10 meetri sügavune koht mingite riffide vahel. Seal läksid meie pundist kõik vette. Kui teised olid kõik vee alla saanud, jäin mina ühe sukeldujaga köie peale vaikselt alla minema. Alguses oli tal raskust liiga vähe, siis oli maskiga jama ja siis hakkasid kõrvad vaevama. Üritasime seal miski 10 minutit laskuda. Lõpuks tuli ta välja ja ma läksin teisi otsima. Kui nad üles leidsin, siis ühel sukeldujal oli ka mingid probleemid. Käis üles-alla ja ma läksin ta juurde ja selgus, et tal laskis mask täie hooga sisse. Oli just ostnud uue maski, mis kuival maal tundus töötavat, aga vee all ei pidanud üldse. Vahetasime temaga maskid ära ja selgus, et see mask mul ka ei tööta. 🙂 Läksime siis ikkagi teiste juurde ja siis selgus, et neil tuur tehtud ja hakkasid välja tulema. Tulime siis meiegi välja. Nii et teise sukeldumise jooksul nägin ma enam-vähem laeva ümbrust. 🙂 Aga äge oli ikkagi.

Viimane sukeldumine pidi olema hoovusesukeldumine. Alguses sain ballooni, milles oli enam-vähem 190bari sees. Siis sai üks meie vähemkogenud sukeldujatest 150bariga ballooni ja ma vahetasin temaga balloonid ära, et ehk kulub mul natuke vähem õhku kui tal. Siis panime kõik asjad selga ja ootasime käsklust.  Laev seekord seisma ei jäänud. Kui meie giid vette hüppas, panime kõik teised talle järgi. Väike ülelugemine ja alla. Läksime siis jälle mööda riffi seina ja ootasime, millal hoovus meid siis kandma hakkab. Aga mida polnud, seda polnud. Hoovust seal seekord ei olnud ja kulgesime siis niisama mööda seina. Sügavust tuli 23m ja sukeldumine kestis kuskil 30minuti ringi. Siis jäi sellel kutil, kellega balloonid ära vahetsime, õhku väheks ja ta tuli Rannariga õhku jagades ohutuspeatusesse. Kuna ka minul oli selleks hetkeks õhku 50bari, siis tulin nendega koos. Vee peal oli hoovust küll. Aga laev sõitis kohale, viskas meile köie ja saime kenasti laeva. Natukese aja pärast tulid teised ka riburada pidi ja oligi sukeldumistega ühelpool.

Tagasi sõites pidime tegema korraliku ringi, sest Coral Bay kõrval on Egiptuse presidendi elamine ja see oli koju tulnud ja siis ei lubata laevadel tema maja akna alt läbi sõita. Nii et tegime sellise kaare, et meid aknast näha ei oleks ja lähenesime sadamale teisest suunast… Hea värk.

Ah jaa. Kuna meil hotellis jätkuvalt internetti ei ole, siis käin ma mingis linnakeses, mis on 10minti jalutada, kuskil kolmanda korruse terrassil vaba interneti levi kasutamas. Internet on siin siiski suht kehvake ja enamasti ei saa isegi meile lugeda, aga skype töötab ja see on ka parem kui mitte midagi.

Ja veel. Üks asi, mis mulle siin pinda käib, on see, et kuidas meil hotellis üritatakse luua mingit jõulumeeleolu. Igal pool on merry christmas ja happy new year ja puud on mingit karda ja kulda täis. No ma ei tea, minul tekitab see mingeid veidraid tundeid, mis jõulumeeleoluga kuidagi seotud ei ole… 😛

Neljapäeval helistati – tule Egiptusesse. Me teeme sulle praegu kõik välja ja sa teed meile selle eest sukeldumiskoolitust…

Alguses mõtlesin, et jama värk, tagasi jõuaks laupäeval, vahetult enne pühapäevast kabeturniiri. Ei mängi välja. Helistasin tagasi ja ütlesin, et ei tule. Läksin koju ja rääkisin Üllele, et selline pakkumine… Ülle vaatas imeliku näoga otsa ja küsis, et miks ma siis ei lähe? Mõtlesime natuke aega selle üle. Tööasjad olid enam-vähem joonel, mingeid kiireid asju ei olnud. Lubati, et saab internetti ka, mille kaudu siis pakilisemaid tööasju saaks ajada. Kabeturniiriga oli nii, et kabenupud olid värvimata ja laudadele reklaamid peale panemata. Need ülesanded said ära delegeeritud ja saigi otsustatud, et peaks ikka minema. Minema soojale maale päikese kätte lume seest…

Laupäeva hommikul siis kodunt minema. 13.30 pidi lennuk välja lendama. Kõigepealt oli check-inis mingi jama. Kuna ma olin kellegi asemel, kes ei saanud mingil põhjusel minna, siis oli kuskil nimekirjas ikka kellegi teise nimi minu asemel. Selle küsimuse lahendamine võttis umbes 20 minutit ja vahepeal oli 3 teenindajat korraga leti taga mõtliku pilguga arvutit vaatamas… Lõpuks sai selle asja korda. Kobisime siis edasi lennukit ootama. Lennuk tõusis õhku 14.15.

Lend oli suht ebahuvitav. Lendur litsus korralikult pedaali ja maandusime vist ainult 15 minutit hiljem kui plaanitud. Maandumine oli väga sujuv ja kõrvadega ei olnud mingit probleemi.

Kui hotelli jõudsime, hakkas jälle jama selle vana nimekirjaga, kus minu nime sees ei olnud. Vahepeal oli lausa meie grupijuht teisel pool letti arvuti ekraani taga ja ajas asju. 🙂 Asi lõppes sellega, et mind paigutati üksinda kahesesse tuppa. Mõnna.

Söögiga on siin selline lugu, et isegi kõlbab täiesti süüa. Eelmine kord 2005. aastal, kui sai esimene kord Egiptuses käidud, pidin peaaegu nälga kõngema, sest peale saia ei olnud midagi süüa. Kõik oli kuidagi imelik ja mul alla ei tahtnud minna. Tookord avastasin eelviimasel päeval, et omlett oli päris hea ja sai siis seda põhiliselt söödud. Seekord on lugu kõvasti parem. Ei tea, kas ma olen leplikumaks muutunud või ongi söögid paremad 😀

Kuna õues oli juba pime, siis tegime peale õhtusööki hotelli territooriumil väikese tiiru ja kuna ma eriline peoloom ei ole ja alkoholiga ka suurem sõber ei ole, siis kobisin suht varakult magama.

Hommikul ärkasin natuke peale seitset ja läksin tegin pooletunnise hommikujooksu. Territoorium on võrreldes Domina hotelliga suht väike, nii et vähe imelik hakkas lõpuks siin tiirutamine.

Hommikusöök ja snorkeldama. Uhh. Vesi on ikka super. Suht soe ja väga läbipaistev. Ilusad kalad, korallid… Vägev! Lahe on see, et kui natuke kauem uurid neid koralle, siis hakkad märkama igast väiksemat elu ja üldse rohkem nägema. Peaaegu igast augukesest paistab mõni siil, kellele peale ei maksa astuda. Peale lõunat snorkeldades nägin mõne meetri sügavusel korallide serva all Lionfishi, kes peaks minu meelest väga mürgine olema… Vaatlesin seda seal tükk aega. Minust ta sinna jäigi.

Ja muidugi on igasuguseid ilusaid ja koledamaid kalu väga palju.

Internetiga on nüüd nii, et tubadesse kenasti wifi levib. Aga internet olla ära läinud ja keegi ei tea, millal see tagasi tuleb. Täna on esmaspäev ja interneti puudumine hakkab mind murelikuks muutma. Tahaks kodustega suhelda ja kabeturniiriga seoses oleks ka mõned asjad vaja ajada…

Peab minema kuskile internetti otsima…

Kuna eelmisest sukeldumisest jäi veel parasjagu õhku järele, käisin järgmisel päeval veel korra sadamas sukeldumas. Seekord läksin vette natukene enne kella 13-t ja päike oli peaaegu oma kõrgpunktis. Nii head nähtavust ei ole mina ilmselt varem Eesti meres näinud. Üle 10meetri oli vabalt. Päike sillerdas põhjas ja üldse oli väga ilus. Vahepeal ma lihtsalt kükitasin põhjas ja vahtisin ringi ja nautisin vaadet. Kohtasin veel ühte raudkiiska ja kivikeste vahel nägin väikest lestapojukest ka.

Imekaunis ma ütlen…

Täna käisin Varese sadamas sukeldumas. Läksime Saaremaale ja teise asjana läksin sukelduma (esimese asjana panime sauna sooja). No ja oli elu lahe sukeldumine… Plaan oli ujuda mõnisada meetrit otse põhja poole ja vaadata, kui sügavaks seal läheb. Ja muidugi kas seal midagi huvitavat peaks leiduma. Teine idee oli, et ehk õnnestub leida mõni lestakala, keda pildistada.

Vette läksin kell 18.45 ja päike oli alles kenasti taevas – nagu latern. Panin enadale reeliga ühe aknapesuvedeliku kanistri poiks külge – et Ülle kaldalt näeks, kus ma olen ja muretsema ei hakkaks. Sumasin kaldast mingi paarkümmend meetrit kaldast eemale ja läksin põhja 😀 . Nähtavus oli, pakun, oma 6 meetrit. Panin siis otse edasi. Mingi aja pärast lõppes taimestik ja kivklibu ära ja tuli ilus puhas liivapõhi. Sügavus oli 3,7m. Kusjuures praegu on meri vähemalt meetri jagu madalam, kui muidu. Minu arust. Vaatasin, et seal pole suurt midagi vaadata ja otsustasin tagasi suunduda ja kai ümber kolistada natuke. Käisin veel korra pinnal, et vaadata, kaugel ma omadega olen. Tagasi alla minnes, vaatan, et mingi tume junn on põhjas. Tuli välja, et see on minu snorkli huulik… Kuidagimoodi oli see küljest ära pudenenud. Panin selle kenasti tagasi ja hakkasin siis tagasi ujuma. Siis, täisesti kogemata, nägin liivapõhjal lesta… 

Pildistasin natuke seda ja läksin edasi. Siis nägin teist lesta. Ja esimest korda sain lesta palja käega kinni püütud. (No OK, kinnas oli ka tegelt käes.) Varem olen ma seda üritanud nii umbes kümme korda, aga kunagi pole õnnestunud. Lasin selle kenasti minema pärast.

Järgmisena nägin raudkiiska.

Neid nägin pärast ka veel paaril korral.

Siis oli kammelja kord.

Ja siis veel mingi mehike, kes mulle krvetti meenutab. See on lahe mehike. Esiteks on ta liivapõhjaga väga sarnase mustriga. Ja peale selle veel jube osav maskeeruja 🙂 . Maandub põhja, natuke siputab ja juba ongi kadunud. Ainult tundlad jäävad liivast välja. Filmisin seda trikki ka natuke.

Sukeldumine kestis kokku 49 minutit. Ainuke jama asja juures oli see, et mingil põhjusel ei laadinud ma enne fotokal akut täis. See sai kogu aeg tühjaks ja iga natukese aja tagant pidin seda uuesti sisse lülitama. Muid 7mm kolme sõrmega kinnastega on jube kehva fotokal neid pisikesi nuppe vajutada, millega programme valida ja nii… Kasutasin lõpuks selleks reeli nurka.

Ühesõnaga. Ma arvan, et Varese sadam oleks hea koht tutvustava sukeldumise tegemiseks. Seal on, mida vaadata ja nautida. Taimestikku, kivistikku 🙂 , kalastikku, igast kola, mingi paadivrakk isegi… Tavaliselt on üsna hea nähtavus ka. Piisavalt madal ka – saab kaua ringi tuuritada. Arvan, et see koht võluks ka neid, kes muidu Eestis sukeldumisest midagi ei arva 😉 . 

Eile käisime Äntu sinijärves tüüpidele navigeerimist ja öösukeldumist tegemas. See on ikka populaarne koht, sest kui kohale jõudsime, oli seal ees juba 6-7 autot ja hunnik sukeldujaid.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest et Äntus on öösel ikka väga palju kalu näha…

Seekord sai mõned neist ka fotokasse püütud:

Ja koju jõudsin kell 3.30 hommikul…

Öösukeldumine Varese sadamas…

22. juuli õhtul ootasime päikeseloojangut et saaks teha ära selle öösukeldumise, mida ma olin juba ammu plaaninud.

Kui päike oli kadunud, ootasime veel tunnikese, et oleks ikka korralikult pime.

Panin kola selga ja vette. Öösel näeb asju, mida päeval ei pruugi näha. Nägin ühte emakala, keda ma pole peale ühte kevadist korda enam Varese sadamas näinud. Ja palju krevettide moodi elukaid nägin ka.

(pole küll suurem asi pilt, aga mingi ettekujutuse annab)

Täpselt krevetid… Pärast küll üritati mulle selgeks teha et need oli merikilgid vms. Aga no kuulge. Mina nägin ju krevette.

Nii. Tegin just natuke uurimistööd. Ilmselt on eluka nimi Läänemere krevett ehk siis keerulisemalt öeldes Palaemon adspersus. Mitte merikilk. Merikilki olen ma ka näinud. Ja see on hoopis teistsugune.

Vot nii.

Et siis tulin veest välja, panin kola kokku, soovisin Üllele palju õnne sünnipäevaks ja läksime koju magama…