Termos

September 19th, 2009

Eile ostsin matkatarvikute poest uue termose. 2,1l ja maksis 563.- . Ülle praktilise inimesena pidi peaaegu pikali kukkuma. Et sama raha eest oleks mingeid suvalisi termoseid saanud kolm tükki. Aga ma tahtsin seekord osta midagi korralikku. Terasest ja puha. Muud osad ka tundusid sellised kabedamat sorti olevat.

Täna siis saime seda esimest korda kasutada. Hommikul tegi Ülle sinna sisse kohvi. Ja kui õhtul, 11 tundi hiljem, kohv ikka veel joogikõlbulikult soe oli, tunnistas ka lõpuks, et päris hea termos…

Masu ilmingud

August 16th, 2009

Täna käisime Kmriga Tallinnas kinos. Ja väikeseks traditsiooniks on saanud peale filmi vaatamist burksi sööma minna. Viru keskuse Hesburgerisse. Tellisime oma eined ära ja hakkasime sööma. Kui Kmr burgerit sööb, siis on tal muidugi kõik kohad kastet täis. Nii et sellest ühest salvrätikust igatahes ei aidanud kuidagi. Tõusin ja läksin siis juurde tooma. Ja polnud kusagilt tuua. Tavaliselt on iga nurga peal olnud karp, kust saab salvrätikuid võtta. Nüüd ei olnud enam ühtegi järgi. Küsisin siis viimases hädas klienditeenindaja käest ja ta ulatas mulle leti tagant ühe peotäie. Vot nii on lood.

Sukeldumine majadele

June 30th, 2009

Seekord tahtsime minna vee alla maju vaatama. Plaan oli otsida üks vahetult veepinna all olev pidepunkt üles ja siis selle järgi majadeni orienteeruda. Aga ei leidnud seda pidepunkti üles 🙁 . Kuna rahvast oli rohkem, siis üritasin 2 korda käia vee all otsimas mingit vihjet võimalike orientiiride kohta. Ei leidnud. Nende laskumistega andis päris hästi tunda umbes nädalavanune kerge külmetus. Ehk siis siinuseid ei õnnestunud tasakaalustada hästi. Sügavus oli keskmiselt 10m. Ja kui pinnale tulin, siis tuli ninast teatud klimpe korralikult 🙂 .

Et siis. Kuna ei leidnud ühtegi pidepunkti, otsustasime laskuda põhja ja hakata põhjas kalda poole liikuma lootuses, et midagi ikka ehk tee peale jääb. Mina olin Ulliga paaris. Kuna mul oli 2 korda põhjas juba käidud ja 13minutit põhjaaega kirjas, siis oli mul õhku jupi maad vähem kui Ullil. Selle lahendasime sedasi, et kui oli pikem ujumine, siis mina hingasin tema lisaotsast. Päris lahe oli reaalselt kasutada sellist varianti. Kui mingit objekti vaatlesime parasjagu, siis hingasin jälle oma hingamisotsast.

Lõpuks, kui kaldasse jõudsime, tahtsin harjutada poi ülesse laskmist ja selle otsas ohutuspeatuse tegemist. No ei tulnud eriti hästi välja. Sain selle välja lastud küll ja enam-vähem 5m sügavusel hõljudes. Aga poi ei läinud korralikult täis ja hõljus kuskile eemale ka veel. Ühesõnaga igavene jama oli sellega. Peab rohkem harjutama. Eriti kehvasti läks lõpuks pinnale tulemisega. Ehk siis läks see vähekene kontrolli alt välja. 5m peal sai püsitud küll suht ilusti. aga kui ülespoole tulema hakkasime, siis millegipärast ei suutnud tõusu enam eriti kontrollida. Ei saanudki aru, milles probleem oli.

Kokku tuli põhjaaega 5+8+40minutit, mis on suht normaalne tulemus minu arust, arvestades sellega, et meil oli Ulliga 10l balloonid. Lõpuks jäi meil mõlemal järgi 30bari. Nii, et hingasin tema ballooni ka enda ballooniga ühetesaseks 🙂 .

Tore oli, et praktiliselt kõik rahvas midagi ikkagi üles leidis ja ilma elamusteta ei jäänud keegi 😀

P.S. Fotokas oli kaa vee all kaasas ja käitus teine kuidagi arusaamatult. Pärast tuli välja, et vesi oli kuidagi sisse sattunud. Pragu veel kuivab teine ja ei teagi, kas töötab enam 🙁 .

P.S.S Kui ikka siinused ei tasakaalustu, siis ei maksa eriti sukelduma minna. Nüüd on juba kolmas päev sellest sukeldumisest ja ikka on veel tagajärjed tunda… Kes teab, see saab aru 😛

EFR Instruktor

June 28th, 2009

Sain reedel kätte EFR Instruktori ehk esmaabiinstruktori paberid.

EFR Primary / Secondary Care and Care for Children.

Paneks siia kirja mõned esmaabikursuselt meelde jäänud olulisemad märksõnad:

ABCDS

Peatu, mõtle, tegutse

30:2

SAMPLE

Midagi jäi kindlasti ka kirja panemata, aga manualis on kirjas 🙂

Ja nüüd kõik kursustele 😀

Veel üks sukeldumine Varese sadamas

May 3rd, 2009

Kuna eelmisest sukeldumisest jäi veel parasjagu õhku järele, käisin järgmisel päeval veel korra sadamas sukeldumas. Seekord läksin vette natukene enne kella 13-t ja päike oli peaaegu oma kõrgpunktis. Nii head nähtavust ei ole mina ilmselt varem Eesti meres näinud. Üle 10meetri oli vabalt. Päike sillerdas põhjas ja üldse oli väga ilus. Vahepeal ma lihtsalt kükitasin põhjas ja vahtisin ringi ja nautisin vaadet. Kohtasin veel ühte raudkiiska ja kivikeste vahel nägin väikest lestapojukest ka.

Imekaunis ma ütlen…

Sukeldumine

May 2nd, 2009

Täna käisin Varese sadamas sukeldumas. Läksime Saaremaale ja teise asjana läksin sukelduma (esimese asjana panime sauna sooja). No ja oli elu lahe sukeldumine… Plaan oli ujuda mõnisada meetrit otse põhja poole ja vaadata, kui sügavaks seal läheb. Ja muidugi kas seal midagi huvitavat peaks leiduma. Teine idee oli, et ehk õnnestub leida mõni lestakala, keda pildistada.

Vette läksin kell 18.45 ja päike oli alles kenasti taevas – nagu latern. Panin enadale reeliga ühe aknapesuvedeliku kanistri poiks külge – et Ülle kaldalt näeks, kus ma olen ja muretsema ei hakkaks. Sumasin kaldast mingi paarkümmend meetrit kaldast eemale ja läksin põhja 😀 . Nähtavus oli, pakun, oma 6 meetrit. Panin siis otse edasi. Mingi aja pärast lõppes taimestik ja kivklibu ära ja tuli ilus puhas liivapõhi. Sügavus oli 3,7m. Kusjuures praegu on meri vähemalt meetri jagu madalam, kui muidu. Minu arust. Vaatasin, et seal pole suurt midagi vaadata ja otsustasin tagasi suunduda ja kai ümber kolistada natuke. Käisin veel korra pinnal, et vaadata, kaugel ma omadega olen. Tagasi alla minnes, vaatan, et mingi tume junn on põhjas. Tuli välja, et see on minu snorkli huulik… Kuidagimoodi oli see küljest ära pudenenud. Panin selle kenasti tagasi ja hakkasin siis tagasi ujuma. Siis, täisesti kogemata, nägin liivapõhjal lesta… 

Pildistasin natuke seda ja läksin edasi. Siis nägin teist lesta. Ja esimest korda sain lesta palja käega kinni püütud. (No OK, kinnas oli ka tegelt käes.) Varem olen ma seda üritanud nii umbes kümme korda, aga kunagi pole õnnestunud. Lasin selle kenasti minema pärast.

Järgmisena nägin raudkiiska.

Neid nägin pärast ka veel paaril korral.

Siis oli kammelja kord.

Ja siis veel mingi mehike, kes mulle krvetti meenutab. See on lahe mehike. Esiteks on ta liivapõhjaga väga sarnase mustriga. Ja peale selle veel jube osav maskeeruja 🙂 . Maandub põhja, natuke siputab ja juba ongi kadunud. Ainult tundlad jäävad liivast välja. Filmisin seda trikki ka natuke.

Sukeldumine kestis kokku 49 minutit. Ainuke jama asja juures oli see, et mingil põhjusel ei laadinud ma enne fotokal akut täis. See sai kogu aeg tühjaks ja iga natukese aja tagant pidin seda uuesti sisse lülitama. Muid 7mm kolme sõrmega kinnastega on jube kehva fotokal neid pisikesi nuppe vajutada, millega programme valida ja nii… Kasutasin lõpuks selleks reeli nurka.

Ühesõnaga. Ma arvan, et Varese sadam oleks hea koht tutvustava sukeldumise tegemiseks. Seal on, mida vaadata ja nautida. Taimestikku, kivistikku 🙂 , kalastikku, igast kola, mingi paadivrakk isegi… Tavaliselt on üsna hea nähtavus ka. Piisavalt madal ka – saab kaua ringi tuuritada. Arvan, et see koht võluks ka neid, kes muidu Eestis sukeldumisest midagi ei arva 😉 . 

Eile

March 25th, 2009

Eile juhtus 2 tähelepanuväärset asja.

1. Läksin Tallinna EFR kursusele ja enne seda oli veitsa vaba aega üle. Läksime siis Ulliga burksi sööma. Koos burksiga sõin ära pool hammast enda ülemisest lõualuust nii, et ise ei saanud alguses arugi. Mõtlesin alguses, et midagi on hamba vahele kinni jäänud, aga tuli välja, et hoopis pool hammast läinud.

2. Tulin siis kuskil kella 11 paiku õhtul kodu poole ja kui olin jõudnud Raplasse Viljandi maanteele, pidas mind kinni politsei. Sõitis taha ja vilgutas vilkureid ja puha. Olin sõitnud asulas 58km/h. Pandi puhuma ja küsiti, et kui palju on max lubatud sõidukiirus asulas. Mina muidugi teadsin vastust, et 50km/h. Aga miks sa siis sõitsid 58ga? Pealegi veel vahetult peale ristmikku? Palju siis veel oleks kiirus olnud, kui oleksime su sirge lõpus kätte saanud? Eeee… mmmm… Ega mul ei olnud midagi mõistliku neile öelda. Olin lihtsalt kurva näoga ja ootasin, et nüüd teevad trahvi ka. Selgitati, et selle eest peaks saama 1,8k trahvi. Õnneks anti dokumendid tagasi ja seekord trahvi ei tehtud. Huh. Muide, väga meeldivad politseinikud olid. Nende kohta pole mul ühtegi paha sõna öelda. No eriti, kui raha ka ei võetud ju 🙂 .

Igatahes. Sellist politseid ma tahtsingi. Et tuletab meelde, kui midagi pahasti tegid. Ja kui midagi väga pahasti või väga tihti ei ole teinud, siis kohe virutama ei kuku 🙂 . No arvake ära, kes nüüd vähemalt mõnda aega kiirust jälgib korralikult…

Auto

March 22nd, 2009

Mul on nüüd oma isiklik auto. Eelmine pühapäeval läks maha viimane liisingumakse. Sel nädalal sain kätte liisingust saadetud paberid ja käisin ARKis autot oma nimele ümber vormistamas. Pärast sai veel igasugused kindlustused ja värgid ümber tehtud. Ja nüüd ongi mul oma auto…

Õnnesoovid minule.

Läbi raskuste jää alla

February 25th, 2009

Ükspäev nägin Discovery kanali pealt telekas, kuidas kuskil Alaskal mingit autot jää alt välja õngitseti. Ja hull sukeldumise isu tuli peale. Rääkisin siis Ulli pehmeks ja panime ükspäev asjad kokku, et läheme sukelduma üle pika aja. Plaan oli minna Maidla veehoidlasse. Võtsime veel pundi kutte kaasa, kes pidid aitama köit hoida ja auku teha jne. Läksime Maidlasse. Valisime jää peal sellise koha, kus väga autojälgi ei olnud ja hakkasime auku tegema. Saime augu kahest küljest juba läbi saetud (jää oli muide nii paks, et saeleht ulatus vaevalt läbi jää), kui tuli mingi kohalik onu traktroiga vaatama, et mis poisid teete – siin tuleb homme jäärajasõit autodega. Ehhh… No me siis rohkem ei saaginud. Panime asjad kokku ja kuhu mujale kui Rummu.

Rummus oli muidugi jää sisse õigele kohale auk tehtud juba. See oli küll uuesti kinni külmunud, aga jää paksus selle koha peal oli ainult u10cm. No hakkasime siis auku sisse tegema. Ühe külje saime saetud, kui saag hakkas streikima. No täitsa lõpp. Vaat et ei saagi jää alla. Võtsin siis ühe tillukese kirve, mis meil kogemata kaasas oli ja hakkasin sellega jääd taguma. Tagusin nii, et veri ninast väljas. Lõpuks saime ka sae korra veel käima ja sellega augu lõpuni valmis saetud. Tirisime jäätüki august välja ja poisid organiseerisid selle sinnasamasse serva peale püsti.

Nonii. Selleks ajaks oli juba pime ka. Hea, et lambid kaasas olid 🙂 . Ajasime asjad siis selga ja hakkasime auku ronima. Mina sain kenasti auku, kui Ullil maskilamp ära kustus. No tühja sest. Ronis Ull ka auku ja panime alla. Ma ei saanud veel õieti kõrvugi tasakaalustama hakata, kui olin juba ekskavaatori peal. Ull jõudis ka kohale ja näitab, et läheme üles tagasi, et probleem on. Panime siis üles tagasi. Tal regu voolab. Tere talv. Kuna ikka kohale tuldud ja nii palju vaeva nähtud, siis otsustasime, et Ull molutab augus ja hoiab nööri ja mina käin teen all ikka paar tiiru ära. Läksin siis tagasi alla. Nähtavus oli ikka väga hea. Mingi 6-7m pakuks. Ülevalt olla ekskavaatorit näha olnud ja alt vaadates paistis auk ka kenasti kätte. Vette pandud vilkurist rääkimata.

Tegin ekskavaatorile rahulikult 3 tiiru peale erinevatel sügavustel. Keegi oli ekskavaatori külje pealt plekke lahti tirinud – nii et ekskavaatori parem külg oli täitsa õieli nüüd. Lõpuks läksin üles ja keerasin ennast pea alaspidi ja üritasin siis – jalad üleval vastu jääd – kõndida. Pole see mul veel varem välja tulnud. Ei tahtnud ka seekord alguses eriti õnnestuda. Lasin ikka muudkui õhku jalgadesse juurde, kuni ühel hetkel avastasin – ohoo… Toimib. Tipsisin siis vaikselt augu poole pea all ja jalad üleval. Jõudsin augu servani ja pistsin lesta otsa august välja ja lehvitasin sellega seal natuke. Nägin kuidas keegi tahtis sellest kinni haarata ja tõmbasin jala tagasi 🙂 . Kobisin siis välja lõpuks ja panime asjad kokku ja minema. Kokku olin vee all miski 10minutit, aga minu jaoks tasus see rabelemine selle nimel ikkagi ära 🙂 .

Mõnus on see, kui on kaasas rahvast, kes aitab asju organiseerida, tassida ja lihtsalt kasvõi tõmbab sulle kuivade kätega mütsigi pähe, kui endal alles märjad kindad käes. Igatahes abi oli neist kõvasti.

Peaks varsti uuesti minema 😀 .

Mäluauk

February 7th, 2009

Mul oli täna täielik mäluauk. Klient tõi arvuti remonti ja ma vormistasin sellele remonditalongi. Küsisin siis telefoninumbrit ja klient vastab et ma juba olevat küsinud. Et ta just ütles. Ma jäin talle lolli näoga otsa vahtima. Lõpuks tuli välja, et ma olingi selle juba talongile ka kirjutanud. Aga mul ei olnud isegi sellist tunnet mitte, et ma olen juba numbrit küsinud…

Vanaks hakkan vist jääma 🙁 .