Mrt blogi

…on sellised plaanid:

04.04 – 05.04 EFR (esmaabi) instruktori kursus

18.04 – 26.04 PADI IDC (ehk siis sukeldumisinstruktori) kursus

01.05 – 03.05 IE (sukeldumisinstruktori eksam)

10.05 Tartu jooksumaraton

Eile käiseime Ulliga motikale nööri külge panemas. Üks krossihuviline oli käinud Männiku karjääri jää peal motikaga kimamas ja selle käigus motika ära uputanud. Me siis Ulliga pidime minema ja motikale köie külge panema, et oleks võimalik see aparaat välja tõmmata. Ei kõla eriti keeruliselt antud ülesanne.

Aga. Jää oli piisavalt õhuke (millest tulenes ilmselt ka sõiduriista valele poole jääd sattumine), ehk siis august otse välja tõmmata motikat ei saanud. Mõtlesime siis, et läheme kaldast sisse, ujume motika juurde, nöör külge ja tagasi. Aga nähtavus oli jube kehva (alla meetri), ja ujusime, mis me ujusime, motikat ei leidnud. No OK. Mõtlesime siis, et läheme sissekukkumise august sisse ja ujume kalda poole. Et ehk on kaldalt auku lihtsam leida. Jää peal jalutamisega ja jää sisse augu tegemisega läks aga nii palju aega, et asjad hakkasid ära külmuma. Kui uuesti vee alla saime ja motikale lõpuks nööri külge, siis Ullil regu vaikselt voolas. Köis aga oli vaja veel jää alt kaldale viia… Üks tüüp lükkas labidaga lume sisse juti, mis viis siis motika augu juurest kalda augu juurde, et oleks selle järgi hea kohale minna, kui jää alt vaadata. Võtsin siis köie pihku ja hakkasin kalda poole minema. Aga ära eksisin. Jõudsin kaldale küll, aga mitte augu juurde. Auku otsides seal üksinda suhteliselt paksu jää all hakkavad igasugused huvitavad mõtted pähe tulema… Aga ma ei lasknud nendest mõttetest ennast häirida 🙂 Lõpuks läksin siis motika augu juurde tagasi. Tegime lõpuks siis nii, et tõmbasime veel köie kahe augu vahele jää peale ja Ull käis jää peal minu kohal ja näitas teed. Köis oli läbi jää üsna hästi näha ja kalda ääres nägin Ulli ka käega suunda näitamas. Siis leidin lõpuks kaldaäärse augu ka üles.

Kutid tõmbasid motika sirinal välja – karjääril on liivapõhi ja erilisi takistusi ei tekitanud. Motikas nägi välja nagu uus – pestud ja puha 🙂 .

Lõpetuseks – asi, mis tundub alguses lihtne, ei pruugi seda mitte olla. Orienteerumine sogases vees ei ole ka väga lihtne, kuigi harjutatud ju juba on üksjagu. Aga kui küsimus on meetris või pooles, mitte kümnetes meetrites, siis on asi natuke keerulisem. Jää pea kohal tekitab igasuguseid mõtteid. Vee all köitega mässamist peaks ka veel harjutama…

Kui endale ostsin kunagi sukeldumiseks kuiva ülikonna, siis ostsin kohe kaasa ka alusülikonna. Mis on mulle tegelikult suur. Pikk täpsemalt. Ümbermõõdu poolest enam vähem sobib, aga kole pikk on. Viimasel ajal on tekkinud mõte, et peaks endale parajama alusülikonna muretsema. Saaks tina vööpealt natuke ehk vähemaks visata, mugavam sellega enne ja pärast sukeldumist ringi sebida jne. 

Hakkasime siis vaatama asja. Mis siis välja tuli – minu pikkusele (171) vastaval ülikonal on puusaümbermõõt kuni 88. Võtsin mõõdulindi ja selgus, et mul on 101. Sellisele ümbermõõdule vastav ülikond oli pikkusele 190. Selline mul juba on…

Viisin siis vana ülikonna rätsepa juurde. See võttis vahelt tüki ära… Nüüd on päris mõnus seljas. Vette pole sellega veel küll saanud, aga peagi saab seegi viga parandatud…