Plaan oli Pärnust minna paadiga Ruhnu saarele. Kutsuti ja kuna varem polnud Ruhnul käinud, tundus hea plaan olevat. Tahtsime välja sõita reede õhtul kell 17, aga kuna ilm oli kehvavõitu, ootasime ilma paranemist ja välja sõitsime veidi peale 20t. Vahepeal tegime aega parajaks niisama Pärnu jahisadamas erinevaid veesõidukeid uudistades ja lõpuks jahtklubi söögikohas kõhtu täites. Kambas oli meid 7 inimest ja kõik sõid erinevat toitu. Lauas veel tehti nalja et pärast hea merel identifitseerida väljutatud toidu järgi, et kellel parasjagu paha on… Mina võtsin prae nimega “Kanawok”.
Niisiis. Sõitsime välja 20.12. Pärnu jõe peal vaatasime et oh mis ilusaks ilm on läinud. Kui jõest välja jõudsime, enam nii ilus ei olnud. Aga midagi hullu ka ei olnud. Kui Pärnu lahest välja jõudsime, läksid lained suuremaks ja teravamaks. Tuul oli täpselt vastu 13m/s ja laine oli kohati kuni 2,5m kõrge. 2 tundi oli kõik kena ja ilus. Süda pahaks ei läinud ega midagi. Siis hakkas olemine kehvaks minema. Mitte merehaiguse mõttes, vaid kõhuhaiguse mõttes. Ilmselt selles kanawokis oli midagi mis minu kõhuga hästi kokku ei läinud. Kõht hakkas valutama ja aina enam hakkas minu pead täitma mõtted kabinetid uksel oleva kirjaga “WC”. Vahepeal kiikasin GPSi pealt eeldatavat kohalejõudmise aega. See näitas et peaksime saabuma umbes natuke peale keskööd. Igatsevalt vaatasin silmapiiri ja ootasin Ruhnu majakat. Mida aeg edasi, seda kohutavamaks olukord läks. Justkui kirsiks tordi peale tuli lõpuks ka teadmine et GPSi ajavöönd oli valesti seadistatud ja eeldatav kohalejõudmise aeg nihkus tunnikese võrra veel edasi. Ja muidugi veel see et vahepeal kui arvasime juba kõik et nüüd näeme juba Ruhnu majakat (ikkagi mingi konkreetne side eesootava tualetiga), tuli välja et pikkisilmi oodatud tuluke ei kuulunud mitte majakale vaid mingile meremärgile vms. 4 tundi pärast väljumist toitis Ülle kalu ja mina vaatasin seda igatseva pilguga et ta vähemalt sai vaevast lahti…
Kohale jõudsime lõpuks peale 5 tundi paadisõitu ja 3 tunnist kannatusterada. kell 1:15 öösel vms. Kinnitasime otsad ja kimasin ruttu sadamahoone poole. Uste peale oli kenasti kirjutatud shower, sauna ja WC! Jess! Katsusin ust – lukus raisk. Ma pidin peaaegu karjuma hakkama. Jäi veel üks uks, samuti kirjaga WC. Minu suureks rõõmuks oli see lahti. Paadisõidu ajal oli meil seljas veekindlad ülikonnad. Kiiruga ei ole neid üldse hea üksinda seljast ära saada. Kes on proovinud, see teab… Aga seljast ma selle sain ja esialgne kergendus saabus. Enne kui sadamast ööbimiskoha poole liikuma hakkasime, külastasin nimetatud kohta veel vähemalt 4-5 korda. Oma eelis sellel kõigel oli tegelikult ka. Nimelt organiseeriti kõik pakkide transport ja teejuhised ajal millal mina potil istusin ja mina ise ei pidanud selle nimel midagi tegema :P.
Pakid viidi ööbimiskohta laheda vana BMWga, mida mina alguses vanaks Opel Kadetiks pidasin. Jala kõmpisime 3,5km ööbimiskohta, mille jooksul mind tabasid korduvad kõhuvalud. Kohale jõudes tegelesid teised jällegi pakkide ja ööbimise organiseerimisega seni kuni mina välipeldikus istusin. Andre kolis telki ja teised kämpingusse magama kella kolme paiku. Mina kobisin terrassile lõpuks kell 4. Enne magamaminekut veel mõtlesin, et kas Ruhnul käibki selline pidu kogu aeg. Sadamasse saabudes käis seal hull tümakas ja terrassil ennast sättides, kuulsin ka mingit pidutsemist kuskilt lähikonnast. Ruhnu inimestel võib suve lõpuks turistidest ikka kopp ees olla küll. Õnneks vähemalt magada sain kenasti. Hommikul olid kõik väga lahked ja uurisid kuidas tervis on ja kas number 5 niit on nüüd otsas jne.
Igatahes möödus laupäevane päev Ruhnul kenasti ringi konnates, süües ja õhtul anektoote rääkides. Vihma ja nalja sai kõvasti. Oodatud metsikute elamistingimuste asemel ootasid meid ees kõik mugavused. Magasime kämpingus, pesta saime duši all, kasutada oli elektrikann ja igasugused toidunõud. Saime kasutada ka grillvanni ja puid grillimiseks. Ühesõnaga väga mugav.
Tagasi hakkasime tulema pühapäeval 20 peale 14t. Ja sõit sujus nagu unelm. Tuul ja laine olid sobivast suunast ja sobiva tugevusega. Kimasime terve tee peaaegu 50km/h ja kogu sõit kestis 2 ja pool tundi. Kõht oli ka korras :D. Kaptenile suutsin kõvasti pinda käia, nii et ei tea kas ta mind järgmine kord enam kuhugi kaasa võtab…
Kui välja arvata kõhuhädad, siis oli see reis väga kihvt. Tagasi tahaks ka minna. Jäi vaatamata vana puukirik seespoolt – väljaspoolt oli igatahes väga ilus…
