kmr leidis telekavast laheda Ilmar Trulli luuletuse:
SPORDIPÄEV
Spiiker ja tuuker mängisid snuukrit
Küll ikka spiiker tuuseldas tuukrit.
Tuukri näkku tasapisi tekkis häbipuna.
Tal on erakordselt raske kuuli lüüa, kuna
ülikond ja jalavarjud on tal ebamugavad,
liikumist ja sihtimist ja keskendumist segavad.
Nõndamoodi kenad rõivad
mängu tuksi panna võivad.
Spiiker silkab ringi spordidressis,
tuuker tuiab ringi stressis.
Mingist ammusest ajast on olnud tahtmine külastada allveelaev Lembitut. Et milline on ja kui kitsas seal sees siis ikkagi on jne… Sai siis lõpuks võetud vastu otsus: kolmapäeval läheme. Kuna Ullil oli Martin ka parasjagu tallinnas, siis tulid nemadki meiega kaasa.
Otsisime internetist infot, et kus see allveepaat siis asub – tulemuseks oli Pirita jahisadam Regati pst 1. Kimasime autoga kohale, maksin veel parkimise eest 2 tunni raha 20.-. Hakkame siis eesmärgiks olevat objekti otsima – ei leia kuidagi. Küsin mingi tibi käest kuskil putkast – see näitab kuskile tallinna kesklinna poole et kuskil seal vist. Liikusime siis sinnapoole tagasi. Ei paistnud ikka kuskilt. Küsisin siis mingist paatide tanklast ühe onkli käest – see ütleb et jah umbes paar aastat tagasi oli siin küll… Nüüd on vist kuskil lennusadamas. Kurat. Jube raske on internetis aadress ära muuta asjal. Helistasin siis Üllele et ta uuriks asja et kus ja mis. Lõpuks tuligi välja et on lennusadamas. GPSi järgi sõitsime siis sinna. Positiivne uudis oli see et Tallinna Merepäevade raames oli sinna kuhjatud paras ports igasuguseid paate ja laevu jms. Ja kõikide külastamine oli tasuta :).
Alustasime siiski Lembitust. Laevuke jättis endast päris hea mulje. Ei olnud midagi nii kitsas ja pisike nagu mingitest filmidest või piltide järgi allveelaevalt ootaks. Oli ruumi püsti seista ja vabalt liikuda. Isegi Ullil. Jõletumalt oli igasuguseid kraane ja torusid. Torpeedosüsteemid ja puha.
Pärast käisime veel mingi piirivalvelaeval, jäämurdja Suur Tõll (oli ka tõesti suur) peal ja veel mingi poipaigaldamise laeva peal – mille peal sai jäädvustatud oma nimed mingi 10tonnise poiankru peale. Mis ilmselt millalgi ka käiku läheb 🙂
Kokkuvõtteks – kuigi algus oli vähetõotav, lõppes päev siiski positiivselt. Hamburgerirestoranis. 😛
Pühapäeval sain siis tükikese divemasteri leiba maitsta.
Ull pidi Ivariga saaremaal panga pangal mingile pundile pühapäeval introt tegema ja kutsus mind ka sinna kaasa – et äkki oleks võimalik kuidagi kasulik olla vms.
Kuna mul oli päev alanud suure seljavaluga, mis oli ilmselt tuuletõmbuse tagajärg, siis ma ei olnud alguses väga optimistlik enda kasulikkuse võimalikkuses. Aga määrisime selja hommikul spordikreemiga kokku, mida sai ilmselgelt liiga palju, ja kobisime ikkagi igaks juhuks Pangale.
Kuna spordikreem selja peal hakkas juba kärssama ja ilm ka väga ilus oli, tekkis ikka suur tahtmine vette ka minna. Kui pea ei jaga, jagavad jalad ütleb rahvatarkus – niisiis saigi käidud suvilas kalipso järgi.
Intro tegemise kohaks oli valitud Panga pangal koht, kus Sebak oma sukeldumiskeskuse püsti on pannud ja ka paadid vette lasknud. Kuna meri läks seal ka aeglaselt madalaks nagu meres ikka ja sobivas sügavuses oli suur ja lame kivilahmakas – sai tehtud plaan varustus sinna kivi peale tassida ja introeerijatele kivi juures varustus selga ja pärast sukeldumist seljast maha ajada. Niisis käisin kohapeal asja uurimas – oli sobilik koht küll – ja tassisin siis 4 komplekti varustust sinna kivi peale.
Edasi jäi minu ülesandeks kivi peal ilus olla, varustust kätte anda ja vastu võtta. Lisaks pisteti mu kätte videokaamera, mida pidin opereerima.
Niisiis – rahvale varustus kätte, endale lestad jalga, mask ette, kaamera kätte ja rahvale järgi filmima. Natuke filmimist, kivile tagasi, endal lestad ja mask ära, rahvalt asjad kivi peale ja järgmise pundiga sama trall otsast peale. Kuna snorgeldades on ikka suht kehva filmida sai ka endale korra akvalang selga pandud ja natuke vee all oldud. Igatahes. Kui asi hakkas läbi saama ja asjad kaldale ka toimetatud, oli keel ikka parasjagu vestil. Hea et seljas oli märg ülikond – kuivaga oleks ilmselt kuumarabandus saanud…
Lõpetuseks: ilm oli ilus, nähtavus üle rummu keskmise ja esimese sellise tööotsa kohta arvan et sain suht korralikult hakkama.
P.S. Naljakas oli see et kogu selle sebimise ja vees oldud aja ei andnud selg ennast üldse tunda.
P.S.S. Vee all nägin esimest korda kammeljat ja veel mingit naljakat töntsakat kala, kelle ka filmile ehk sain. Kala nimetust ei ole veel tuvastanud, kuna pole filmi näinud ja mälu järgi ei oska õiget raamatust valida 🙂
P.S.S.S 🙂 Panen siia veel ühe laheda pildi, mille kivi juures tegin:
Kuna eelmisest sukeldumisest oli mingil imelikul põhjusel möödas juba 2 nädalat ja olemine juba nii kuiv, et tolmas, siis otsustasin et pean ennast saama vette kastma – kasvõi mingisse suvalisse lompi.
Tegelikult pidime juba neljapäeval vette minema, aga Ullil oli kõrvaga mingi kamm ja seetõttu jäi üritus katki.
Niisiis kobisin eile mitsuka veehoidla äärde. Kuna üksinda ma kuiva ülikonna lukku kinni ja lahti tõmmata ei saa, siis kutsusin Siimu kaasa kaldale passima ja eelmainitud lukku opereerima. Tüüp oli võtnud spinningu ka kaasa – et tal sõber olla sealtsamast see aasta juba 11 haugi kätte saanud. Ilmselt sinna rohkem hauge sisse enam ei ole jäänud ka, sest selle poole tunni jooksul mis mina vees olin, ei saanud Siim igatahes ühtegi haugi kätte. Ja tegelikult ei tohiks minu arust sinna niikuinii nii palju hauge sisse mahtuda…
Nähtavus oli eesti keskmine – 1,5m. Mitte et seal niikuinii midagi vaadata oleks. Põhi on enamasti mingi taimestiku varjus – nii et kõik on põhiliselt roheline. Kokku nägin kolme kala, aga kas need olid kogred või särjed, sellest mina aru ei saanud. Palju oli jõekarpe ja konnakulleseid 🙂
Kui eelmised korrad, mis ma mitsukas sukeldumas olen käinud, panin orienteerumisega täiesti võssa, siis seekord oli mul kogu aeg enam-vähem pilt selge oma asukoha suhtes.
Kui siis lõpuks hea tujuga veest välja ronisin, tõdesin et kuigi ei ole mitsuka veehoidla sukeldumiseks kõige parem koht, annab seal siiski vähesest sukeldumisest tulenevat stressi päris kenasti maandada… 🙂
Kuna vahepeal minu sukeldumisalases tegevuses ei ole midagi kuigi märkimisväärset toimunud, siis täiendan enda blogi vähemalt mingigi lisamaterjaliga.
Seekord siis panen üles DMi kursuse ajal tehtud hädaabiplaani Rummu karjääri kohta.