Mrt blogi

Jaaninädalal olime saaremaal. Algul oli plaan minna ulliga ühte vrakki Triigis kaardistama, aga kuna meri lainetas enamuse ajast, siis see mõte jäi katki… Jaanilaupäeval oli päeva esimesel poolel kehva ilm nagu ikka jaanilaupäeviti tavaks on saanud. Lõuna paiku otsustasime ulliga et mis siin niisama ikka mölutada, et läheks ikkagi sukelduma kuhugi. Kuna Pangal on nüüd mingi Sebaki rakuke, mõtlesime et uuriks asja – mida neil seal meile pakkuda on. Pakuti paadisukeldumist Panga pangale. Muide, Sebaki saaremaa kontakti ja nende pakutavat saaremaal on veebist ikka väga raske leida 🙁

OK – kobisime siis kohale, balloonid täis ja paati. Eks see vend seal Pangal oli vist vähe üllatunud ka et mis mehed need sellised on – jaanilaupäev, ilm on suht kehva ja tahavad veel sukelduma ka minna. Aga kohale meid ta viis. Paadist vette saamine oli minu jaoks kuidagi ebameeldiv teema seekord. Ei anna ennast korralikult kõverasse sellises väikeses paadis ja ei saa lestasid hästi jalga. Peab selles suhtes midagi ette võtma. Kõht on vist natuke liiga suur sellise akrobaatika jaoks. Vette minnes tuli muidugi tavapäraselt maski rihm üle pea jälle. Aga noh, see on juba harjumuseks saanud. Paadimehega sai kokku lepitud et 50 mintsa pärast oleme tagasi. Panime siis minema. Pank oli päris kena. Astangud ja puha. Läksime kuni 13 meetri sügavuseni, siis hakkas kruusapõhi ja astangud lõppesid ära. Üritasin kätega lestasid püüda, aga nagu ull ütles – jäin iga kord teiseks :). Lestasid ma muidugi ise ühtegi ei näinud. Ikka pidi paariline need mulle ette näitama. Pärast tegime vee all mingisuguseid saltosid ja harjutusi, mille kohta pärast sain teada et need olid langevarjuharjutused vms. Põnev igatahes. Kui hakkasime üles tulema, siis kuskil 5 meetri sügavusel kattis põhja taimestik, nii et põhja ennast eriti ei paistnud. Kuna meri lainetas ikka veel, siis taimestik liikus ka päris usinasti. Natuke aega seal sebisime ja siis oli juba tunne et kauaks sinna jääda ei taha eriti. Panime üles. Välja jõudsime paadist miski 10m kaugusel. Tegijad ikka. Paati ja minema. Päike oli vahepeal välja tulnud. Meri ikka lainetas. Pärast oli tükk aega natuke merehaiguse tunnet sees. Aga sukeldumine ise oli kihvt.

Järgmine päev käisime ulliga Varse sadamas sügavamat kohta otsimas, kus saaks mingeid avavee tunde teha OWD õpilastele. Võtsime sügavusmõõtja kaasa, panime kalipsod selga, maskid ette, lestad jalga ja vette. Akvalangid jätsime seekord maa peale. Kuna lainetas päris korralikult, siis oli vees suht huvitav. Nähtavus oli enam vähem täpselt 0. Lainetuse tõttu ei saanud päris korralikult sügavust ka mõõta ja ega seal vist eriti mingit sügavamat kohta ei olnud ka. Üldiselt oli see üritus meil luhta minemisele määratud. Pärast nautisime mingi vana kai jupi peal looduse jõudu  – ehk siis olime mingi betoonplaadi peal, millest laine üle lõi ja lasime lainetel ennast loksutada.

Mõni päev hiljem käisime kmriga lainetes väikese kummipaadiga hullamas. Panime jälle kalipsod selga, paat kaasa ja vette. Meri lainetas juba tavapäraseks saanud rütmis. Tegime siis nii, et kmr oli paadis, paadi ninas oli mingi nöör, millest mina kinni hoidsin ja paati ninapidi lainetesse juhtisin. Lõbu oli laialt kuni see nöör koos korraliku tükiga paadist ära tuli. Paat vajus sisinal kokku ja läks kummuli. Kmr paadis. Ja siis paadi all. Ujus kenast välja sealt aga väikese ehmatuse osaliseks saime mõlemad. Natuke veel hüppasime lainetes ja lasime ennast loksutada, aga paadiga oli ikka lõbusam.

Enne saaremaalt ära tulekut käisime veel kmriga ühel ilusamal ilmal Varese sadamas sukeldumas ka. Kmr oli esimest korda meres oma varusutsega, mitte ei rippunud minu varuregu otsas nagu eelmised korrad. Sai hakkama küll. Nähtavus oli u 3 meetrit – peale mitmeid päevi kestnud lainetamist minu arust päris OK. Tegime sadama ümber väikese tiiru, vaatasime vana paadivrakki ja ogalikeparvi.

Midagi erilist seekord ei juhtunudki :). Välja tulime kai sadamapoolsest küljest. Nagu selgus, oli seal väga pehme mudapõhi. Ei olnud väga hea mõte sellest kohast välja tulle. Aga välja me ikkagi saime ja sukeldumisega jäime rahule.

Kokkuvõtteks siis – nädala jooksul käisime vees 4 korda, mis tagantjärgi tundub suht palju olevat, aga kohapeal olles ei olnud väga rahul sellise graafikuga. Meri ei teinud ka asja väga lihtsamaks ja lainetas enamikel päevadel. Loodame et teinekord on ta meiega sõbralikum :).

Pühapäeval sain siis tükikese divemasteri leiba maitsta.

Ull pidi Ivariga saaremaal panga pangal mingile pundile pühapäeval introt tegema ja kutsus mind ka sinna kaasa – et äkki oleks võimalik kuidagi kasulik olla vms.

Kuna mul oli päev alanud suure seljavaluga, mis oli ilmselt tuuletõmbuse tagajärg, siis ma ei olnud alguses väga optimistlik enda kasulikkuse võimalikkuses. Aga määrisime selja hommikul spordikreemiga kokku, mida sai ilmselgelt liiga palju, ja kobisime ikkagi igaks juhuks Pangale.

Kuna spordikreem selja peal hakkas juba kärssama ja ilm ka väga ilus oli, tekkis ikka suur tahtmine vette ka minna. Kui pea ei jaga, jagavad jalad ütleb rahvatarkus – niisiis saigi käidud suvilas kalipso järgi.

Intro tegemise kohaks oli valitud Panga pangal koht, kus Sebak oma sukeldumiskeskuse püsti on pannud ja ka paadid vette lasknud. Kuna meri läks seal ka aeglaselt madalaks nagu meres ikka ja sobivas sügavuses oli suur ja lame kivilahmakas – sai tehtud plaan varustus sinna kivi peale tassida ja introeerijatele kivi juures varustus selga ja pärast sukeldumist seljast maha ajada. Niisis käisin kohapeal asja uurimas – oli sobilik koht küll – ja tassisin siis 4 komplekti varustust sinna kivi peale.

Edasi jäi minu ülesandeks kivi peal ilus olla, varustust kätte anda ja vastu võtta. Lisaks pisteti mu kätte videokaamera, mida pidin opereerima.

Niisiis – rahvale varustus kätte, endale lestad jalga, mask ette, kaamera kätte ja rahvale järgi filmima. Natuke filmimist, kivile tagasi, endal lestad ja mask ära, rahvalt asjad kivi peale ja järgmise pundiga sama trall otsast peale. Kuna snorgeldades on ikka suht kehva filmida sai ka endale korra akvalang selga pandud ja natuke vee all oldud. Igatahes. Kui asi hakkas läbi saama ja asjad kaldale ka toimetatud, oli keel ikka parasjagu vestil. Hea et seljas oli märg ülikond – kuivaga oleks ilmselt kuumarabandus saanud…

Lõpetuseks: ilm oli ilus, nähtavus üle rummu keskmise ja esimese sellise tööotsa kohta arvan et sain suht korralikult hakkama.

P.S. Naljakas oli see et kogu selle sebimise ja vees oldud aja ei andnud selg ennast üldse tunda.

P.S.S. Vee all nägin esimest korda kammeljat ja veel mingit naljakat töntsakat kala, kelle ka filmile ehk sain. Kala nimetust ei ole veel tuvastanud, kuna pole filmi näinud ja mälu järgi ei oska õiget raamatust valida 🙂

P.S.S.S 🙂 Panen siia veel ühe laheda pildi, mille kivi juures tegin:

Kuna eelmisest sukeldumisest oli mingil imelikul põhjusel möödas juba 2 nädalat ja olemine juba nii kuiv, et tolmas, siis otsustasin et pean ennast saama vette kastma – kasvõi mingisse suvalisse lompi.

Tegelikult pidime juba neljapäeval vette minema, aga Ullil oli kõrvaga mingi kamm ja seetõttu jäi üritus katki.

Niisiis kobisin eile mitsuka veehoidla äärde. Kuna üksinda ma kuiva ülikonna lukku kinni ja lahti tõmmata ei saa, siis kutsusin Siimu kaasa kaldale passima ja eelmainitud lukku opereerima. Tüüp oli võtnud spinningu ka kaasa – et tal sõber olla sealtsamast see aasta juba 11 haugi kätte saanud. Ilmselt sinna rohkem hauge sisse enam ei ole jäänud ka, sest selle poole tunni jooksul mis mina vees olin, ei saanud Siim igatahes ühtegi haugi kätte. Ja tegelikult ei tohiks minu arust sinna niikuinii nii palju hauge sisse mahtuda…

Nähtavus oli eesti keskmine – 1,5m. Mitte et seal niikuinii midagi vaadata oleks. Põhi on enamasti mingi taimestiku varjus – nii et kõik on põhiliselt roheline. Kokku nägin kolme kala, aga kas need olid kogred või särjed, sellest mina aru ei saanud. Palju oli jõekarpe ja konnakulleseid 🙂

Kui eelmised korrad, mis ma mitsukas sukeldumas olen käinud, panin orienteerumisega täiesti võssa, siis seekord oli mul kogu aeg enam-vähem pilt selge oma asukoha suhtes.

Kui siis lõpuks hea tujuga veest välja ronisin, tõdesin et kuigi ei ole mitsuka veehoidla sukeldumiseks kõige parem koht, annab seal siiski vähesest sukeldumisest tulenevat stressi päris kenasti maandada… 🙂

Kuna vahepeal minu sukeldumisalases tegevuses ei ole midagi kuigi märkimisväärset toimunud, siis täiendan enda blogi vähemalt mingigi lisamaterjaliga.

Seekord siis panen üles DMi kursuse ajal tehtud hädaabiplaani Rummu karjääri kohta.

hadaabi-plaan-dm-v2

DMi kursuse käigus tegime vot sellise sukeldumiskoha kaardi:

Eelmise nädala pühapäeval sai kmriga valtu basseinis käidus trenni tegemas. Lasin tal harjutada maski eest ära võtmist ja tagasi panemist. Tegi seda harjutust kokku kolm korda ja tuli juba päris hästi välja. Ühe korra tõmbas natukene vett ninna, aga see oli ka ainuke probleem. Eelmine kord kui sai lastud tal maski ära võtta, siis unustas ta hingamise ära ja kui õhk kopsudest lõpuks otsa sai, siis kukkus rapsima. Tõstsin ta siis tookord pinnale ja kõik sai korda :).

Et nüüd oleks ka basseinis põnevam sukeldudaja asi liiga rutiinseks ei muutuks, tekitasin natuke atraktsioone. Ostsin spordipoest 2 erinevas suuruses võimlemisrõngast, panin neile tinaraskused külge ja lasin need basseinipõhja. Rõngad jäid kenasti vertikaalselt ujuma. Nagu tsirkuses. Ainult ei põlenud. Rõngad.

Üritasime siis nendest rõngastest läbi ujuda. Pärast mõningaid ebaõnnestumisi hakkas isegi asjast asja saama.Suuremast rõngast polnud eriline probleem läbi ujuda. Aga väikesega oli natuke raskusi.

Kusjuures mulle tundus et ma ei mahtunud nagu pigem laiuses sellest läbi. Tahtsin lasta kmril asja filmida, et saaksin ise vaadata, mida valesti teen või mis asendis ma üldse ujun – aga samal hetkel läks fotokas tuksi… Pärast tuli välja et tilgake vett oli sattunud kaardi peale. Nüüd töötab jälle.

Lõpus proovisin ka sellist asja, et võtsin varustuse seljast ära ja lükkasin selle rõnga ja basseinipõhja vahele jäävast pilust läbi. Siis pugesin ise ka järgi. Päris naljakas oli vaadata pärast et sellisest hiireurust sai läbi pugeda :).

Peenike poiss nagu ma olen. 😀